Kuidas analüüsida poliitilisi väiteid?

Poliitikute väljaütlemisi, artikleid ja argumente valimisdebattides saab kriitiliselt analüüsida peamiselt kolmest erinevast perspektiivist. Esimesena saab kontrollida väljaütleja tausta ja ekspertiisi kindla teema osas, teisena argumentide sisu ja tugevust, ning viimaks väidete tõesust.

I Väljaütleja taust

Poliitiku taust, positsioon ja muu ekspertiis mängivad suurt rolli tehtud väidetel ja ka üldisel maailmavaatel. Selleks, et kriitiliselt hinnata tervet väljaütlemist, on vaja ka arvesse võtta poliitiku tausta.

Mis faktorid võivad mõjutada väidete usaldusväärsust?
1) Erakondlik kuuluvus näitab üldisemalt, millist maailmavaadet poliitik esindab. Enamasti üritavad väited ja arvamusartiklid suurendada erakondliku maailmavaate toetamist.
2) Positsioon kohalikus omavalitsuses, riigikogus, valitsuses või ka väljaspool esinduskogusid mõjutab nii väljaütleja rolli poliitika kujundamises kui ka tema võimu luua muutusi. Näiteks ei kuulu riikliku pensionisüsteemi korraldamine kohalike omavalitsuste pädevusse.
3) Erialaline taust võib anda poliitikule kindlates valdkondades rohkem ekspertiisi. See võib tuleneda näiteks haridusest, varasematest töökohtadest või ka üldisest poliitilisest fookusest, näiteks kindlasse komisjoni kuulumisest või ka valmislubadustest.

Tausta peaks uurima võimalikult neutraalselt, jättes kõrvale enda eelarvamused poliitiliste või muude tausta mõjutavate tegurite kohta.

Autori taust aitab olla saadava informatsiooni osas kriitiline. Esiteks suunab väitja tausta peale mõtlemine meid arvesse võtma allika usaldusväärsust. Kui väitja taust pole teada, või on tegu kellegagi, kes pole selle ala ekspert, tasub veelgi kriitilisemalt suhtuda argumentide tugevusse ja tõesusesse. Samal ajal aga ei tohi unustada kriitiliselt sisule mõelda ka juhul, kui tegu on eksperdiga.

NB! Väljaütleja tausta on kasulik meeles pidada väidete analüüsimisel, aga ainuüksi tausta põhjal ei saa teha järeldusi argumentide tugevuse või tõesuse kohta. Poliitilise tausta uurimine võib ka olla alguspunktiks muule analüüsile, näiteks kohaliku tasandi poliitikute puhul saab kasutusele võtta “Suslikujahi” materjalid. Kohaliku omavalitsuste ülesannete kohta saab lähemalt lugeda siit.

Harjutus:
1) Iga õpilane saab poliitiku, kelle tausta uurida. Poliitik võib olla õpilase enda valitud või õpetaja määratud. Selleks saab kasutada arvamusartikleid, mille autoreid uurida, või määrata number 1-101 ja lasta õpilastel uurida selle numbriga riigikogu liiget. Samuti võib õpilaste vahel ära jagada kohalikud omavalitsused, mille nimekirjast üks poliitik valida.
2) Õpilased otsivad poliitiku kohta võimalikult palju informatsiooni, et kokku panna ülevaade poliitiku taustast. Ette võib anda märksõnad: erakond, poliitilise karjääri pikkus, positsioon(id) esinduskogu(de)s, kandideerimispiirkond, kuulumine komisjonidesse, hariduskäik, varasemad ametid, platvorm ja lubadused varasematel valimistel, algatatud eelnõud jne.
3) Sõltuvalt klassi suurusest esitlevad õpilased lühidalt enda poliitikut, kas tervele klassile või väikestes gruppides. Õpilased saavad mõelda, kuidas suunaks poliitiku tausta teadmine neid väiteid teistmoodi hindama.

II Väidete tugevus

Arvamusartiklites, debattides, sotsiaalmeedia postitustes ja intervjuudes esitavad poliitikuid erinevaid väiteid ja argumente. Seisukohtade sisulisust ja tugevust saab kontrollida kasutades argumendi mudelit ehk kas on olemas kõik argumendi osad. Lisaks sellele saab kontrollida ka, kas väitja on kasutanud loogilist seletus või on tegu hoopis demagoogiaga.

Argumendi struktuur
Argument on kindla struktuuriga, loogiliselt korrektne ja tõestatud seisukoht. Argument vastab küsimustele “miks?” ja “kuidas?”. Argument koosneb neljast erinevast osast: väide, seletus, tõestus, järeldus.

Väide on kindel seisukoht, mida väljaütleja esitab ja kaitseb. See võib olla sõnastatud nii enda arvamusena kui ka eraldiseisva seisukohana. Väide sõnastab kogu argumendi sisu.
Näiteks koolivormi kohustuslikuks tegemise teemal saaks väita, et: “Koolides peaks koolivorm olema kohustuslik, sest see vähendab koolikuisamist.”

Väite seletus vastab küsimusele: “Miks see nii on?”. Seletus mõtestab lahti, miks kõneleja midagi arvab või miks esitatud väide loogiline on. Ülaltoodud näites oleks tarvis seletust koolivormi ja koolikiusamise vahel oleva seose kohta.
Seda väidet saaks seletda näiteks nii: “Kui kõik õpilased kannavad samasuguseid riideid, kaob igasugune põhjendus õpilase mõnitamiseks tema välimuse pärast. Seega ei saa õpilased üksteist välimuse põhjal kiusata, mistõttu koolikiusamine tervikuna väheneb.”

Peale seletust on kasulik, kui väitjal on olemas ka tõestus päris maailmast, et esitatud väide on ka tõsi. See võib olla mõni fakt, teaduslik uuring, küsitlus, analoogia või mõni muu näide. Tõestuse kohta saab pikemalt mõelda iseseisva faktikontrolli peatükis.
Koolivormi teemal oleks hea tõestus näiteks: “Sydney ülikoolis tehtud uuringu andmetel on Austraalia koolides, kus on kasutusel koolivorm, koolivägivalda vähem kui nendes koolides, kus koolivorm puudub.”

Heal argumendil on alati ka järeldus – miks see kõik oluline on? Järeldus võtab argumendi kokku, toob selle tagasi algse väite juurde ja näitab ka, miks kuulaja sellest hoolima peaks.
Koolivormi argumendile oleks hea järeldus näiteks: “Järelikult vähendab koolivormi kohustuslikuks tegemine koolikiusamist. Kiusamise vähendamine on oluline, kuna see tekitab pikalt kestvat psühholoogilist pinget, vähendades oluliselt õpilase enesekindlust ning keskendumisvõimet. Kuna kool peaks olema turvaline paik, peaks ka koolivorm kohustuslik olema.”

Kuidas hinnata poliitiku argumentide tugevust?
Nüüd kui argumendi struktuur on selge, saab seda kasutada ka poliitikute väljaütlemiste kontrollimiseks.

Esimese asjana saab alati kontrollida, kas argumendi kõik osad on olemas. Arvamusartiklis võib olla olemas väide ja tugev seletus, aga puudu on tõestus. Näiteks võib poliitik väita, et alkoholi müüki peaks rohkem piirama, et vähendada alaealiste alkoholitarbimist. Poliitik võib anda väitele hea seletuse, kuidas piirangud vähendavad noorte võimalust alkoholi tarbida, ent kui puudub tõestus, et välja toodud piirangud päriselt ka efektiivsed on, on raske hinnata, kas poliitiku väide on loogiline. Samamoodi on ka probleemne, kui on olemas tõestus, aga puudu on seletus. Üks uuring ei pruugi näidata täpselt seda seost, mida poliitik tahab luua.

Teisena saab analüüsida, kas seletus on ikka loogiline ja näitab, mida poliitik öelda tahab. Näiteks võib väita, et kui kütuse hinda tõsta, lõpetaksid kõik autoga sõitmise ja heitgaaside hulk väheneks tohutult, sest keegi enam ei jõua maksta kallist kütuse hinda. Tõenäoliselt on tõsi, et mõned autosõidud jääksid kallima kütusehinnaga tegemata, ent kütusehindade muutumisega näeme, et Eestis on endiselt palju inimesi, kellel on raha ka kõrgemat kütusehinda maksta. Samuti ei kaoks ära heitgaasid, sest inimesed peavad ikka tööle ja poodi jõudma. Kui kõik oleks sunnitud ühistransporti kasutama, peaks tõenäoliselt käima rohkem busse ja tramme, et kõik inimesed ära mahuks. See aga tekitaks teisalt heitgaase juurde.

Kontrollida saab ka, kas tegu on ikka seletusega või kasutatakse hoopis demagoogiat. Demagoogia on sihilikult vigaste või laiskade selgituste andmine oma seisukoha tõestuseks. Demagoogiavõtteid on palju ja neid kohtab nii poliitilises kui igapäevases suhtluses palju. Üldiselt ühendab demagoogiavõtteid emotsionaalse reaktsiooni loomine või puudulike seoste loomine vigaste seletustega.

Levinud demagoogiavõtted
Argumentum ad hominem – vaata milline sa ise oled!
Siia kuuluvad rünnakud väitja isiku, mitte argumendi enda kohta. Sellised rünnakud aga ei lükka sisuliselt teise argumente ümber.
Näiteks: “Sul on nii halb muusikamaitse, miks ma peaksin sinu arvamust kuulda võtma?”
Või: “Me ei saa usaldada seda erakonda, nad ei hooli Eesti riigist ja rahvast!”

Argumentum ad antiquitatem – nii on alati olnud
Selle võttega välditakse seletuse andmist, vaid väidetakse lihtsalt, et kuna asjad on alati nii olnud, ei tasu seda muuta. See võib olla ka edukas kui emotsioonid muutuse-eelsest ajast on olnud positiivsed.
Näiteks: ”Inimesed on alati sõitnud autoga ja ostnud poest kilekotiga. Keegi pole virisenud! Miks nüd on vaja hakata kellegi autosõitu piirama!”

Autoriteedile rõhumine
Kui näidete ja autoriteetide kasutamine võib olla muidu tugeva argumendi osa, siis demagoogiavõttena üritab autoriteedi kasutamine hiilida mööda paremast seletusest. Siin kasutatakse ka tihti kuulsaid inimesi või muid positiivse emotsiooniga seostatavaid isikuid, kes ei pruugi olla ala eksperdid. Alternatiivselt valitakse üks tsitaat või autoriteet ja kasutatakse seda terve tõena.
Näiteks: “Rihanna hääletab Demokraatide poolt, seega meie peaks ka Demokraatide poolt hääletama.”
Või: “Üks Harvardi majandusprofessor on väitnud, et kõrged maksud on halvad, seega Eestis ei tohiks kindlasti makse tõsta!”

Libe tee
Selle demagoogiavõttega üritatakse näidata, et üks asi kindlasti viib teiseni, aga seletus nende vahel on vigane või täiesti olematu.
Näiteks: “Kui riik võib juba hakata keelustama kilekottide kasutamist, siis sama hästi võib ta ka keelustada liha söömise ja riik sunnib meid kõiki veganiteks hakkama!”

Harjutus
1) Õpilased saavad näite poliitiku “argumendist”. Tekst võib olla näiteks arvamusartikkel või sotsiaalmeedia postitus kindlal teemal, kas õpetaja või õpilase valitud.
2) Õpilased otsivad tekstist argumendi osi ja hindavad, kui tugevad need on. Kui neid on, saab otsida ka demagoogiavõtteid. Puudulike argumentide puhul võib ka proovida ise argumenti tugevaks teha. Seda harjutust on hea teha paaris või väikestes gruppides.
3) Arutatakse koos õpetajatega erinevate artiklite tugevaid ja nõrku argumente.

III Iseseisev faktikontroll

Lisaks argumentide sisulisele analüüsile saab ka teha iseseisvat faktikontrolli. See on ka hea jätk argumendi mudelile, kuna see kontrollib väite või argumendi tõestuse osa. Faktikontrolli eesmärk üldiselt on vaadata, kas faktidena esitatud väited on tegelikult tõesed. Mitmed meediaväljaanded avaldavad faktikontrolle, ent seda saab teha ka täiesti ise. Iseseisval faktikontrollimisel on kaks erinevat suunda: esiteks, kui väitja on viidanud mõnele allikale, ning teisel juhul, kui faktiväitel viide puudub.

Olemasoleva viite kontrollimine
Kui poliitik on teinud faktiväite ja sellele ka viite lisanud on argument juba tugevam kui ilma viiteta. Ent üks osa infokriitilisusest on ka oskus analüüsida viiteid, uuringuid ja statistikat. Tihtipeale on võimalik uuringut ära kasutada mitmes erinevas kontekstis ning allikas ise ei pruugi olla kõige usaldusväärsem.

Mida meeles pidada allikate kontrollimisel:
1) Kes on uuringu tellija? Uuringu autor või rahastaja võib suuresti mõjutada uurimuse tulemust. Näiteks kliimamuutuste teemalistel uuringutel mängib väga suurt rolli, kas uuringu tellija on rohelise energia firma või hoopis naftafirma. Kui tellijal on kindlad huvid, saab uurimuse tulemusi esitada viisil, mis oleks just tellija huvidele kõige sobivam. Seetõttu on selliste teemade puhul alati kasulik vaadata uuringuid erinevatelt tellijatelt või võimalikult sõltumatutelt institutsioonidelt, et saada kõige ülevaatlikum arusaam.
2) Uuringu usaldusväärsust mõjutab ka selle tegemise aeg. Näiteks uuringud inflatsiooni, ebavõrdsuse või muu majandusliku näitaja kohta võivad väga suuresti varieeruda ka kõigest viie aasta lõikes. Ka rohkem teaduslike artiklite puhul tasub seda silmas pidada, kuna ueematel uuringutel võivad olla teaduslikest edasiminekutest tingitud täpsemad andmed.
3) Uuringu teguviis mõjutab suuresti tulemust ning selle autoriteetsust. Avaliku arvamuse kohta tehtud küsitlustes on oluline, et küsitletud grupp oleks võimalikult suur. Kui uuring väidab midagi terve Eesti ühiskonna arvamuse kohta, aga on küsitlenud vaid sadat inimest, ei ole see tõenäoliselt kõige täpsem ülevaade tegelikust olukorrast. Siin mängivad ka rolli küsitletud inimeste taust, elukoht, vanus, sugu ja ka muud tegurid.
4) Kas kasutatud uuring on sellel alal ainuke, mis ühte vaadet kinnitab, või on sellele palju toetavat materjali? Mitmel alal on tehtud palju uuringuid, kus enamus teadlasi soosib ühte vaadet ja vaid mõni üksik läheb enamusele vastu. Üksikute erandite puhul tuleb väga kriitiline olla nende metoodika ja usaldusväärsuse osas, et mõista, miks enamus teadlasi seda vaatenurka ei poolda. Seetõttu on kasulik alati leida lisaks veel teine või kolmas allikas.
5) Kas kasutatud näide tegelikult tõestab seda, mida väitja soovib, et see tõestaks? Ka statistikat on võimalik võtta kontekstist välja, või väita, et kahe fenomeni vahel eksisteeriv seos on kausaalne (üksteisest põhjustatud), mitte juhtunud kogemata.

Faktina esitatud väite kontrollimine
Kui allikas puudub, tuleb ise teha kontrolli, kas väide on ikka tõene. Faktina esitatud väited ei ole üldsõnalised, vaid võimalikult täpsed. Ent neid on tihti võimalik kontrollida kas Eesti või välismaiste allikatega. Iseseisvat faktikontrolli tehes tasub samamoodi meeles pidada ülal toodud näpunäiteid allikatega ümberkäimisel. Ei tasu ka alati kasutada ainult esimest leitud allikat, vaid otsida ka vastanduvaid arvamusi. Tõestusena saab kasutada nii statistikat kui uuringuid, aga mõni kord piisab ka ekspertide hinnangutest.

Harjutus
1) Õpilased saavad erinevad tekstilõigud ja argumendid, kus mõnel esitatud faktiväitel on tõestus ja mõnel ei ole.
2) Õpilased otsivad tõestsut ja hindavad võimalikke allikaid kriitiliselt. Olemasoleva tõestusmaterjali puhul hindavad õpilased nende sobivust väite tõestamiseks.