Autor: Markus Laanoja, Eesti Väitlusselts

26. septembri Postimehe valimisdebatis astusid vastamisi Helle-MoonikaHelme (EKRE), Indrek Lillemägi (E200) ja Natalie Mets, et arutada hariduse ja kultuuriga seonduvaid küsimusi.

Pisut üle poole tunni kestnud saates jõuti peatuda küll mitmel olulisel teemal, andes kolme erakonna plaanidest lühikese ülevaate, kuid ei jätnud piisavalt aega põhjalikuks vastasseisuks ega kõigi mõtete detailseks arenduseks. Samas ei peaks need piirangud väitlejatele uued olema – eks võiks ju alati olla natuke rohkem aega! Kui hästi poliitikud neis oludes siis hakkama said ja kes oma aega kõige nutikamalt kasutas?

Helle-Moonika Helme (3) paistis silma oma aktiivsuse poolest, reageerides debati jooksul korduvalt kaasesinejate seisukohtadele. Sealjuures saatis tema sõnavõtte tihti pisut ründav hoiak – kriitikanooled jõudsid otsapidi ka Reformierakonnani, kelle esindajat debatis kohal polnudki. Lühikestes debattides on oskus oma mõtteid teiste öelduga haakida väga oluline: sedasi on võimalik välja tuua oma lahendusi ning samal ajal toonitada vajakajäämisi vastaste mõtetes. Kuigi Helme lähenemine on väga tervitatav, jäid sõnavõtud kohati pealiskaudseks. EKRE esindaja suutis läbivalt sõnastada märkimisväärseid probleeme ja otsida nende põhjuseid, ent oli pealiskaudsem enda erakonna lahendusi selgitades. Korduvad üleskutsed eesti kultuuri ja rahvuse säilitamise kaitseks on kahtlemata intuitiivselt veenvad, kuid nõuavad enda taha ka selgeid tegevusi; samuti ei aita põhiseadusele viitamine lahendada spetsiifilisemaid probleeme, olgu selleks lasteaiakohtade vähesus või huvihariduse kättesaadavus. Vastaste plaanide kritiseerimine on vaid pool võitu, enda selgete lahenduste täpsustamine aga märksa veenvam.

Indrek Lillemägi (4) paistis teemaplokke käivitavates lühikõnedes silma märkimisväärse konkreetsusega – mõlemal puhul lõpetas ta oma mõttega juba enne, kui moderaatori määratud kaks minutit täis said. Selgust võikski pidada üheks Lillemäe tugevuseks, mis väljendub nii tema mõtete sisus kui ka esitusviisis. Koolijuht on retooriliselt tugev esineja, kelle tabavad ja jõulised sõnavõtud eriti haridusteemadel silma torkasid. Kuigi täpsus on igas debatis kahtlemata teretulnud, ei pruugi see olla lühidebatis kõige nutikam valik. Näiteks jättis Lillemägi kultuuri teemal sõna võttes kasutamata terve minuti, mida võinuks kasutada oma erakonna seisukohtade kirjeldamiseks. Samuti jäid mõned Lillemäe seisukohad veidi loosunglikuks. Selge siht on kahtlemata oluline, ent milliste konkreetsete sammudega lahenduse poole astutakse? Kokkuvõtlikult jäi Lillemägi debatis teiste varju ega suutnud enda mõtteid esiplaanile tõsta või tuumakaid lahendusi pakkuda.

Debatis eristus oma kaasväitlejatest Natalie Mets (5-), kes tõi igal võimalusel välja sotside põhimõtteid, valimislubadusi ja näiteid. Seeläbi suutis Mets tihti tüürida debatti endale sobivale mänguväljale, näiteks huvihariduseks mõeldud vautšerisüsteemile. Küll aga jäi Metsal mõneti puudu põhjendustest, mis aitaksid kaasa seisukohtade veenvusele. Miks toimib integratsioon kõige paremini just loomulikes keskkondades? Miks aitab linnaruumi arendamine lahendada või leevendada probleeme huvihariduse või kultuuri kättesaadavusega? Isegi kui kuulaja suudaks selgitusi ise välja mõelda, siis debateerija eesmärk peaks olema oma mõtted ise kuulajaskonnale võimalikult arusaadavalt esitada. Eriti tähtis on see valimisdebatil, kus erakonnad alternatiivseid lahendusi pakuvad. Siiski määrasid Metsa sõnavõtud oluliselt debati käekäiku ning kuulaja sai sotside programmist hea ülevaate – lõpptulemuseks viis väikse miinusega.

Viimaks kolm nõuannet tänase debati osalejatele ning ehk ka järgmistele väitlejatele. Esiteks tasub lisaks eesmärkidele võimalikult reljeefselt välja tuua viisid, kuidas neid eesmärke saavutada kavatsetakse, ning põhjused, miks need lahendused tõhusad olla võiksid. Teiseks tasub pigem hoiduda vastaste süüdistamisest demagoogias – isegi kui süüdistustel on alust –, sest enamasti ei süvenda see debati sisukust, vaid viib tähelepanu muule. Kolmandaks on kahtlemata oluline tuua oma mõtete toetuseks tõestusmaterjali, selmet tugineda üksnes isiklikule kogemusele või tunnetusele, ent pelgad kinnitused, et plaanid on andmepõhised, ei anna kuulajale eriti veenvat lisainfot – kasulikum oleks välja tuua konkreetseid numbreid või allikaid.

Artikkel ilmus Postimehes.