Siim Kiisler (Parempoolsed), Karl Sander Kase (Isamaa) ja Aivar Riisalu (Keskerakond) arutasid Postimehe 3. oktoobri valimisdebatis seda, mida ja kuidas peaks ette võtma Tallinna linnaruumiga. Natuke üle poole tunni kestnud väitluses oli oma hetki kõigil kolmel poliitikul, kuid tasakaalukaima esituse pakkus Karl Sander Kase.

Autor: Oskar Samuel Rebane, Eesti Väitlusselts

Alustuseks võib öelda, et ilmselt võivad kõik kolm meest endale rahulikult õlale patsutada selle eest, et tehti ära see, mida tõenäoliselt tegema mindi. Valimisvõitluses on võimalik kasutada väga erinevaid taktikaid ja see ilmnes ka selles väitluses. Karl Sander Kase praeguse linnavõimu esindajana sai enim toetuda konkreetsetele ja tänapäevastele näidetele. Aivar Riisalu endise linnavõimu esindajana toetus ajaloolistele näidetele ja võrdlusele praeguse linnavõimuga. Siim Kiisler kordas läbivalt kolme-nelja oma erakonna ideoloogiaga ühtivat jutupunkti. Kuulaja sai iga suurema küsimuse juures mingil määral aru, mida üks või teine erakond võimule saades Tallinnas ära teha tahaks, kuigi tõele au andes kippus see küsimus kohati tagaplaanile jääma.

Siim Kiisler (Parempoolsed) osutas erinevatele olulistele kitsaskohtadele, ent lahendusi neile ei pakkunud välja tema ega ka konkurendid. Näiteks kui vastastelt küsida, kust võtavad need raha, et teha korda Linnahalli või  ehitada uut haiglat, oleks võinud kohe kasutada võimalust, et tuua välja, mille arvelt seda raha võtma peaks ja täpselt kui palju eurosid selle tulemusel mujalt puudu jääks. Nõnda saanuks enda esitust täiendada hädavajaliku faktimaterjaliga, mis oleks kohati sildistamisse kalduvaid sõnavõtte kindlasti tõsiseltvõetavamaks muutnud. Üks asi on öelda, et raha pole, hoopis teine aga öelda, kui palju täpselt raha ei ole.

Lisaks jäi Kiisleril puudu enesekindlusest – variatsioone lausest „Karl Sander oskab kindlasti täpsemalt öelda“ kõlas tema suust debati jooksul korduvalt. Siiski tuleb Kiislerit tunnustada selle eest, et märkimisväärne osa saate ajast kulus teemadele, mille ta ise lausa tõi, näiteks munitsipaalkorterite küsimus. Väitluse suunda õnnestus tal seeläbi üpris hästi kontrollida. Oleks sisuline ettevalmistus omaenda sisse toodud teemades tugevam olnud, võinuks ta väitlust domineerida.

Hinne: 3, aga pika miinusega. Esinemisoskus ja võime arutelu suunata päästavad Kiisleri mitterahuldavast hindest.

Karl Sander Kase (Isamaa) oli mõnes mõttes debati kõige väljapaistmatum osaline. Oma konkurentidest suutis ta eristuda peaasjalikult rahuliku kõnemaneeri ja konkreetsetele, aktuaalsetele näidetele toetuvate mõtete poolest. Kui vahepeal pidigi sõnavõtu poole pealt katkestama, jätkas ta hiljem lauset lihtsalt sealt, kus see enne pooleli jäi. Nõnda ei pidanudki ta sisulises plaanis teistest väitlejatest märkimisväärselt tugevam olema. Piisas sellest, et minna analüüsiga natuke kaugemale kui teised ja säilitada rahulik meel.

Kui millegi üle norida, siis selle üle, et tõestusmaterjali ja tasakaalukuse tagant ei tulnud selgelt välja tulevikku vaatav programm, mida või kuidas Isamaa Tallinnas edasi teha tahab või mida oluliseks peab. Arvamused ja seisukohad justkui olid, aga… näiteid sellest, mida linnavalitsus (mitte tingimata Isamaa) juba teeb või on teinud, tuli nii palju, et see kippus enda varju jätma muu olulise.

Valimisdebati eesmärk poliitikute vaatest on siiski veenda valijat selles, et just enda erakond on parim valik, mitte pelgalt see võimuliit, kuhu parasjagu kuulutakse. Sealjuures teenib selline rõhuasetus ka valijat, kes võiks seeläbi saada parima ülevaate talle pakutavatest valikutest. Kase sõnavõtud võisid mõjuda neile, kes tahavad lihtsalt, et asjad enam-vähem nii toimiks, nagu nad on siiani toiminud. Konkreetseid lubadusi pidi kuulaja jutu seest ise välja noppima.

Hinne: 4. Puudu jäi hingestatusest, milleta hea argumenteerimisoskus ongi pelgalt hea.

Aivar Riisalu (Keskerakond) keskendus varasema ja praeguse linnavõimu edusammude omavahelisele võrdlemisele, soosides oodatavalt oma koduerakonda. Mida Keskerakond taas võimule tulles edasi teeks – see küsimus jäi suuresti vastamata.

Ehkki Riisalu sõitis mõnikord teiste debateerijate juttu sisse, siis teadmisi, mille najal sisukalt kaasa rääkida, tal jätkus. Ainus häda seisneski tema puhul selles, et kihk enda varasemaid saavutusi kiita ja kalduvus vastaseid vaenlastena kohelda varjutasid tema tugevusi.

Hinne: 2. Väiteid ja viiteid minevikule, samuti emotsiooni oli Riisalu jutus palju, aga sisukat ja selget analüüsi üpris vähe.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et väitlus oli värvikas ja vähemalt oma poolehoidjatele suutis arvatavasti iga esineja oma paremust kinnitada. Selleks, et õnnestuks veenda ka neid, keda veel veenda tuleb, võiks tulevastes debattides pidada meeles järgmist. Esiteks, loosungid ja teravad küsimused ilma konkreetsete näidete või enda poolt pakutud vastusteta on õõnsad ning ei mõju usaldustekitavalt. Teiseks, konkreetsed näited ja vastused ilma visioonita ajavad segadusse ning ei inspireeri poolehoidu. Kolmandaks, enesekontroll mõjub võimekuse märgina. Kui see puudub, kannatab nii argumenteerimis- kui esinemisoskus.