Suslikujaht
Kuidas hinnata valimislubadusi?
Töötoad noortega
Õppematerjalid
Kuku raadio viimase linnapeakandidaatide debati võitis Ossinovski
Autor: Anna Karolin, Eesti Väitlusselts
Sarnaselt enamikuga valijatest ei olnud ma debati hindamise hetkel veel oma häält andnud ja nii jälgisin üht viimastest Tallinna linnapeakandidaatide debattidest nii väitluskohtuniku kui valija pilguga.
Debatt oli üldiselt tasavägine, kuna debatis osalenute arvukus tegi osalejate jaoks silma paistmise ja sisulise vastandumise keeruliseks.
Teistest eristus veidi Jevgeni Ossinovski (4+). Ametisolevale linnapeale vastandusid teised nii nende ajaloolise koostöö tõttu Keskerakonnaga kui võimekuse osas Tallinnat praegu juhtida, pikaajalisi probleeme lahendada ja uusi reforme ellu viia. Ossinovski oli võrreldes teistega vähem loosunglik ning tõi debatti mitmel korral olukorda selgitavaid fakte ehk konteksti. See lisas tema argumentidele ja ümberlüketele veenvust. Mõnes teemas oleksin soovinud Ossinovskilt rohkem vasturepliike, näiteks Reinsalu ehitusbürokraatia jutu peale.
Urmas Reinsalu (4) seisukohad keskendusid sageli üldisematele valitsemispõhimõtetele ja nendega seotud lahendustele. Puudu jäi faktidest, mis oleks debati kuulajat veennud, et probleemid vajaksid just Reinsalu pakutud lahendusi. Sisuliselt veenvam oli Reinsalu ehitusbürokraatia probleemi lahti selgitamisel, illustreerides seda mitme näite ja võrdlusega. Ka jäin pärast tema kuulamist pikemalt mõtlema linnaosavanemate politiliseerimise probleemile.
Meeldejääv oli Martin Helme (4-) sooritus, kuigi mitte alati sisukuse poolest. Helme suutis enda seisukohtades efektiivselt oma erakonna ideoloogiat välja tuua ning mitmel korral oponeeris kohalikes teemades põhimõtete tasandil sotsidega, näiteks autoliikluse piiramise ja euroopalike väärtuste teemadel. Helme jäi vahele demagoogiavõtete kasutamisega: ta süüdistas oponente ilma tõestusele viitamata, sildistas ja kasutas tugevaid emotsioone tekitavaid ning tõestamata väiteid. Helme esitusele tuleks edaspidi kasuks demagoogia asemel oma argumentide parem lahti seletamine ja tõestusmaterjali kasutamine.
Mihhail Kõlvarti (4-) jaoks kujunes see debatt keerukas. Ühelt poolt tuli tal sageli kaitsta oma parteid oponentide rünnakute eest seoses eelmise linnavõimuga, samal ajal ise rünnates mitmel korral praeguse linnavõimu otsuseid. Ka tuli tal mitmel korral võistelda probleemidele lahenduste pakkumisel Ossinovski ja Reinsaluga. Et viimased tõid osavalt välja Keskerakonna linnavõimuga seotud ja meedias kajastust leidnud probleeme korruptsiooni ja keelereformi takistamise näol, ei tundunud Kõlvarti seisukohad selles valguses sisuliselt veenvad.
Lavly Perling (3+), Maris Lauri (3) ja Aleksei Jašin (3) tegid nõrgema soorituse. Lavly Perling säras debatis rohkem algusepoole, rõhutades pea igas küsimuses erasektori kaasamise tugevusi. Kuigi see aitas tuua välja erakonna programmi, tekkis mul mitu korda küsimus, kuidas teenuste erastamine sisuliselt parem lahendus oleks. Ka ootasin Perlingult paremat konteksti raamistamist, et mul oleks põhjust uskuda, et probleem peitub just võimu haldaja tüübis, mitte mõnes muus asjaolus.
Maris Lauri jäi debatis rahulikuks, ent ei jõudnud silmapaistvaid seisukohti eriti esitada. Nii pidi ta mitmel korral kas kommenteerima riigi rolli ideed mõne probleemi lahendamisel või selgitama suvist ebaõnnestunud linnavõimu vahetamise katset. Lauri retoorika jäi sageli üldiseks, mainides erakondlikke prioriteete (nt laste haridus), selgitamata täpsemalt, kuidas valdkondlikke probleeme paremini lahendada.
Aleksei Jašin eristus debatis teistest, keskendudes sageli enda erakonna positiivse rolli selgitamisele. See tegi ta küll meeldejäävaks ja omapäraseks, ent sellega jäi ta põhidebatist mitmes kohas kõrvale. Samas esitas ta mitmeid sotsidega sisuliselt sarnaseid repliike, mis ei pruukinud aidata kuulajal Eesti 200 seisukohti teistest eristada.