Mõttekoja Praxis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmi analüütikud

Sooline ebavõrdsus Eestis 2023

Viimasel kümnendil on nii maailmas kui ka Eestis üha valjenenud poliitilised seisukohad ja populistlikud kampaaniad, milles sooga seotud teemad on poolusteks jagavaks teljeks (Sepper, 2021). Järjest enam näeme riike, kus need kampaaniad on edukad ning vastu võetakse seadusi, mis tõmbavad alla inimõiguste standardeid, või seisneb edu just naiste või LGBTQI inimeste õigusi tagavate seaduste tõkestamises. Möödunud aastal sai enim tähelepanu USAs toimuv tagasikäik abordiõiguse tagamises. 2023. aasta jaanuari seisuga on abort sisuliselt keelustatud 13 osariigis, veel kaheksas on keelustamise küsimus kohtute otsustada. Eesti riigikogus tõmmati möödunud aastal pidur nii võrdse kohtlemise seaduse haarde laiendamisele kui ka transinimeste soo tunnustamise korra kaasajastamisele. Äsja sai tähelepanu Eesti valitsuses puuduv üksmeel küsimuses, kui sisukas või sisutühi peaks olema heaolu arengukava soolise võrdsuse peatükk.

Mõistagi on viimase paari aasta suured kriisid toonud endaga uued keerukused, mis ähvardavad soolist ebavõrdsust suurendada. 2022. aasta veebruarist käib Euroopas sõda Vene agressori vastu, mis jõuab uudistele lisaks iga eurooplaseni energiakriisi ja hinnatõusuna. Ukrainas Venemaa sõjaväelaste poolt toime pandud sõja- ja inimsusvastaste kuritegude ohvrid on olnud ka tsivilistidest naised ja lapsed. Kodust on sõjapakku lahkunud just naised, kes uuel kodumaal peavad sageli saama üksi hakkama laste eest hoolitsemise kõrvalt ka uue kodu loomise, endale töö otsimise ja uue elu sisseseadmisega. Natuke üle pooltel Eestisse saabunud naistest on alaealine laps (Mõttekoja Praxis veel avaldamata uuringu andmed).

Ukraina sõja alguseks pea kaks aastat väldanud COVID-19 pandeemia suurendas ennekõike naiste hoolduskoormust ning näitas, et kriisides langeme tagasi traditsioonilise soorolli mudelisse, milles kodune elu toetub just naiste õlgadele. Ka kriisideta oli teada, et sooline ebavõrdsus on ühiskonnas sügavalt juurdunud ning võrdsuse saavutamine pikaajaline protsess. Globaalse soolise ebavõrdsuse indeksi kohaselt kulub maailmas samas tempos edasi liikudes soolise võrdsuse saavutamiseni 132 aastat (World Economic Forum. 2022). Ka Eesti teeb oma püüdlustele vaatamata pigem tibusamme. Millistes valdkondades meid sooline ebavõrdsus endiselt painab, sellest siinne artikkel kõnelebki.

Naistel ja meestel endiselt erinevad kutsevalikud  

Tööturu horisontaalne segregatsioon on Eestis üks suuremaid Euroopa Liidus. See tähendab, et tegevusalad kipuvad olema ühe soo kesksed – näiteks haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond on naiste pärusmaa, IKT, kinnisvara ja ehitusvaldkond on jällegi meeste poolt domineeritud. Hoolimata nn naiste valdkondade tähtsusest ühiskonnale on need sagedamini madalamalt tasustatud, sest naiste tehtud tööd väärtustatakse vähem.

Tööturu horisontaalset segregatsiooni toodavad ühiskonnas levinud soolised stereotüübid, mille mõjul triivivad tüdrukud ja poisid oma haridusteel juba varakult erinevatele erialadele.  See tähendab, et jätkuvalt on levinud ettekujutused, millised haridus- või elukutsevalikud on sobilikud meestele või naistele.

Haridus- ja erialavalikuid tegevad tüdrukud ja poisid on mõjutatud eeskujudest (või nende puudumisest). Kui ühiskonnas nähakse õpetaja ametit naiste ja ettevõtja oma meeste rollina, siis nõuab sellistest ühiskondlikest ootustes üleastumine ja oma soovide järgi karjääri kujundamine n.ö vastuvoolu ujumist. Erialavalikuid ei tehta vaakumis, sest soorollidele lisaks mõjutavad vanemate ootused, õpetajate hoiakud, õppekavade sisu ja meie ümber olev sooliselt segregeerunud tööturg.

Naiste keskmine palk on meeste omast väiksem

Sooline palgalõhe on Eestis üks Euroopa Liidu suuremaid – meist kehvema näitajaga oli möödunud aastal vaid Läti. 2022. aastal teenisid mehed 351€ rohkem kui naised keskmiselt (Statistikaamet, 2022).  Palgalõhe kujuneb erinevate tegurite koosmõjus. Naiste vähesust kõrgepalgalistel ametitel peetakse üheks peamiseks soolise palgalõhe põhjustajaks. 2021. aastal moodustasid naised veidi üle kolmandiku (35%)  ELi  juhtidest – Eestis 41% (EC, 2022). Seda nimetatakse ka tööturu vertikaalseks segregatsiooniks. Vertikaalset segregatsiooni tekitab levinud arusaam, et pühendunud töötajal ei ole tööväliseid kohustusi. Seetõttu on suurema hoolduskoormusega naistel keeruline meestega võrdselt konkureerida ja ametiredelil edeneda.

Ligikaudu 30% kogu soolisest palgalõhest on seletatav naiste üleesindatusega suhteliselt madalapalgalistes sektorites nagu nt hoolekanne ja haridus (EC, 2019). Naiste ja meeste koondumist erinevatele ametitele nimetatakse tööturu horisontaalseks sooliseks segregatsiooniks.

Koormus laste ja eakate eest hoolitsemisel langeb eelkõige naistele

Lisaks elukutsevalikute ahendamisele on stereotüüpidel süü ka hoolduskoormuse ebavõrdses jaotuses.  Naistele langeb oluliselt suurem koormus laste, aga ka eakate lähedaste eest hoolitsemisel. Statistikaameti andmetel võtsid 2021. aastal vaid 3% isadest lapsehoolduspuhkuse kuni 3-aastase lapse kasvatamiseks. Isad moodustasid 2021. aastal 16% kõigist vanemahüvitise saajatest (Sotsiaalministeerium, 2022). Lapse haigestumisel jääb haige lapsega koju palju sagedamini ema kui isa. Tööealiste inimeste seas, kes hooldavad oma eakaid vanemaid, on naisi 70% ja mehi 30%. Ka enamike koduste tööde tegemise eest vastutavad Eestis sagedamini naised kui mehed, mis paneb palgatööd tegevate naiste õlule topeltkoormuse.

Tasustamata tööd, sh nii „nähtavad“ (nt laste eest hoolitsemine, toiduvalmistamine, kodu koristamine) kui ka „nähtamatud“ ehk nn vaimne koormus (nt toiduplaneerimine, kodutööde jaotamine pereliikmete vahel ja nende ülevaatamine, laste koolist tulevate e-kirjade lugemine ja nendele vastamine) jäid pandeemia ajal rohkem naiste kanda, mis mõjutas soolist võrdsust ebasoodsalt (Haugas, Sepper, 2021). Taoline hoolduskoormuse ebaühtlane jagunemine mõjutab ka naiste võimekust osaleda avalikus elus.

Naistele toob hoolduskoormus kaasa ka selle, et nad maksavad nn emaduslõivu ehk töötasu muutust võrreldes töötasuga enne lapsevanemaks saamist. Eestis on 7 aastat pärast lapse sündi emade keskmine töine tulu keskmiselt kolmandiku väiksem kui enne lapse sündi. Isaks saamine samas töötasu suurust ei mõjuta (Unt et al. 2021).

Naiste osalemine poliitikas

Naised on Eesti poliitikas süsteemselt alaesindatud. 2019. aasta Riigikogu valimistel moodustasid naised kandideerijatest 32% ning valitutest 28%. Sarnaselt Riigikogule on ka Eesti kohalike omavalitsuste volikogudes naisi vaid kolmandik, volikogu esimeeste hulgas aga alla 20%.

Võimalus osaleda poliitikas vägivalla ja ähvarduste hirmuta on poliitilise esindatuse põhieeldus (Håkansson, 2021; Herrick et al 2019). Erinevad uuringud on näidanud aga, et naissoost poliitikud, eriti aga just need, kes on poliithierarhias juba kõrgemale kohale jõudnud, kogevad vaimset soopõhist vägivalda oluliselt rohkem kui nende meeskolleegid. Näiteks kipub meedia naispoliitikuid kergekäelisemalt hukka mõistma, nende liberaalseid vaateid rünnatakse rohkem. Sarnastele kogemustele on viidanud ka Eesti naissoost poliitikud, kelle hinnangul suur avalik tähelepanu ja kallutatud meediakajastused peletavad naisi poliitikast eemale (Sepper, Ester, Haugas, 2020). Misogüünia avalikus ruumis halvendab ka laiemalt demokraatia tervist.

Hariduslik ebavõrdsus

Eestis omandavad naised kõrgharidust märksa agaramalt kui mehed ja siinsed naised on endiselt Euroopa ühed kõrgemalt haritumad. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli kõrgharidus 34 protsendil 25–64 aastastest meestest ning 53 protsendil sama vanuserühma naistest. Põhjuseid naiste ja meeste erinevatele hariduspüüdlustele on mitmeid. 1990ndatel alguse saanud suured muutused majanduskorras tõid kaasa formaalse hariduse väärtuse vähenemise. Äris ja mujalgi võis edukaks saada ka diplomita. Meheliku edunormi järgi pidi mees teenima hästi, saavutama edu kiiresti ja liikuma oma eesmärkide poole jõuliselt. Naised jäid 1990ndate üleminekuühiskonnas sellelt kiirrongilt maha ning hea töö saamiseks hakkasid nad oma võimaluste avardamiseks investeerima formaalsesse kõrgharidusse ja täienduskoolitusse, lootes, et see tagab neile edu. Samas on uuringud näidanud, et naised, kes on meestest paremini haritud, teenivad oma kraadist hoolimata vähem kui sama eriala peal töötavad vähem haritud mehed (EC, 2019, 2022).

Tervis

Tervena elatud aastatelt jäävad Eesti mehed naistele mõne aastaga alla – kui 2021. aastal sündinud tüdrukutel oli oodatavalt tervena elatud aastaid 58, siis poistel 54,9. Ka meeste oodatav eluiga (72,8 aastat) on madalam naiste omast (81,4 aastat). Arstid hoiatavad, et arvutipõlvkonnast võrsunud Eesti noorte meeste tervis ja kehalised võimed on läinud aastaid aina halvemaks. See tähendab, et üha rohkem Eesti mehi maadleb tulevikus terviseprobleemidega.

Samas kannatavad Eesti naised meestest sagedamini vaimse tervise probleemide all.  Suitsiidini viivad vaimse tervise probleemid aga ennekõike mehi. Ka tervishoiuteenuste kasutamises esinevad soolised erinevused, mis on mõjutatud ühiskonnas levinud soolistest stereotüüpidest. Mehed pöörduvad sageli arsti poole hiljem kui naised, kuna haigeks olemist ja abi otsimist seostatakse nõrkusega, mida ei peeta mehelikuks. Sooga seotud normid ja riskikäitumine põhjustavad ka noorte meeste halvemat tervist ja hukkumist õnnetustes, sest riskide võtmist ning alkoholi (liig)tarvitamist peetakse mehelikuks. Naiste sagedasemaid vaimse tervise probleeme võib aga mõjutada meestest suurem tasustamata töö koormus (kodutööd, laste ja eakate hooldus) ja sellest tulenev lisastress.

Naistevastane vägivald

Kui Eesti mehed kogevad vägivalda peamiselt avalikus ruumis, siis naised valdavalt kodus – kohas, mis peaks iga inimese jaoks olema kõige turvalisem paik. Perevägivalla ohvritest 82 protsenti on naised. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuring viitab ulatuslikule vägivallale, mis mõjutab paljude naiste elu ja millest jäetakse väga tihti politseile teatamata. Näiteks on iga kümnes naine kogenud alates 15. eluaastast mis tahes vormis seksuaalset vägivalda ja iga 20. on vägistatud. Veidi üle viiendiku naistest on kogenud praeguse või varasema partneri füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ning veidi üle kümnendiku on kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu poolt mis tahes vormis seksuaalset vägivalda. Samas teatas politseile kõige raskemast perevägivalla juhtumist ainult 14% naistest ja kõige raskemast mittepartnerist isiku toime pandud vägivalla juhtumist ainult 13% vastanutest (FRA, 2014, Pettai, 2022).

Samal ajal puudub Eestis strateegiline dokument, mis käsitleks kõiki Istanbuli konventsiooniga hõlmatud naistevastase vägivalla vorme, vähe on spetsialiste, kes suudaksid toetada vägivalla ohvreid, vajaka jääb süstemaatilisest koolitusest, mis valmistaks spetsialiste ette soopõhise vägivalla ohvrite abistamiseks ja aitaks mõista perevägivalla dünaamikaid jms. Hooldusõiguse menetlemisel ei ole tagatud perevägivalla arvesse võtmine ja lähenemiskeelu rakendamine kohtumenetlustes on ebapiisav. Naistevastase vägivalla levikut ühiskonna tasandil mõjutab nii naiste üldine staatus, sooline ebavõrdsus ühiskonnas, suhtumine naistevastasesse vägivalda kui ka riigi üleüldine sotsiaalmajanduslik areng (Wachter et al., 2018).

Naised kriisides

2022. aastal on maailm jätkuvalt mitmetes kriisides – lisaks koroonaepideemiale seisame silmitsi sõjakoledustega Ukrainas. Elukalliduse kriis, mis on tihedalt seotud energiakriisiga, puudutab valusalt just naiste heaolu ja majanduslikku hakkamasaamist. Sooline ebavõrdsus kriisides ent üha kasvab.

Eurofoundi järgi on valitsuste võetud meetmed suurendanud soolisi lõhesid (naiste kahjuks) tööhõives, koduste tööde koormuse jaotamises ning majandusliku kindlustunde osas (Eurofound, 2020). Pandeemiaaegne eriolukord ja sellega kaasnenud suurenenud stressitase ühiskonnas mõjutas lisaks noorematele vanuserühmadele rohkem just naiste vaimset tervist (Eesti Rahvastiku Vaimse Tervise Uuring, 2022).

Tulenevalt rahvusvahelisest sõjalisest kriisist arutatakse küll ka Eestis senisest aktiivsemalt naiste kaasamist riigikaitsesse, ent tegelik võimekus pakkuda naistele väljaõpet ja ka näiteks kohast varustust ei ole reageerimisvajadusega kaasas jõudnud käia. Tähelepanuväärne on ka tõik, et riigikaitse arutelude juures on naised olnud alaesindatud. Riigikogu riigikaitsekomisjonis on läbi aegade tegutsenud vaid 13 naist. Kaitseväes on naisjuhte vähe ning kokku on Eestis ajateenistuse läbinud 2021. aastaks vaid 159 naist (KRA, 2021).

Naiste sisenemisel riigikaitsevaldkonda on mitmeid takistusi – naistele ei kehti kaitseväekohustus (seda pooldab ka vaid väike osa ühiskonnast), naiste vabatahtlik osalemine riigikaitses leiab küll suuremat toetust, ent siinkohal tulevad mängu ka ühiskonnas levinud hoiakud, mis naiste osalemist riigikaitses ei soosi (Siplane, 2017). Seega võib väita, et riik küll eeldab naistelt võrdset panustamist riigi iseseisvuse kaitsesse, ent jääb hätta vajalike oskuste ja vahendite pakkumisega.

Lõppsõna

Eestis ei ole sooline võrdsus saavutatud. Pigem elame ajal, mil meie ümber toimuv suurendab ebavõrdsust Üha suurenev lõhe väärtuste ja võrdsuse vahel tekitab eksistentsiaalseid väljakutseid, millega riigijuhid peavad lähiaastatel silmitsi seisma.

Kasutatud kirjandus

1. Chancel, L., Piketty, T., Saez, E., Zucman, G. Et al. 2022. World Inequality Report 2022, World Inequality Lab wir2022.wid.world
2. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium. 2022. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tallinn, Tartu: Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool
3. 2020. COVID-19 fallout takes a higher toll on women, economically and domestically.

https://www.eurofound.europa.eu/publications/blog/covid-19-fallout-takes-a-higher-toll-on-women-economically-anddomestically

4. Euroopa Nõukogu. 2022. Group of Experts on Action against Violence against Women and Domestic Violence (GREVIO) Baseline Evaluation Report Estonia. coe.int/conventionviolence
5. European Commission, Directorate-General for Justice and Consumers. 2019. 2019 report on equality between women and men in the EU. https://data.europa.eu/doi/10.2838/395144
6. European Commission, Eurostat. 2022. The Life of women and men in Europe https://ec.europa.eu/eurostat/cache/infographs/womenmen/
7. FRA – Eurpoopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2014. Naistevastane vägivald: Euroopa Liitu hõlmav uuring. Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra-2014-vaw-survey-at-a-glance-oct14_et.pdf
8. Håkansson, S. 2021. Do women pay a higher price for power? Gender bias in political violence in Sweden. The Journal of Politics. 83(2)
9. Haugas, S., Sepper, M.-L. 2021. COVID-19 pandeemia sotsiaal-majanduslik mõju soolisele võrdõiguslikkusele. Mõttekoda Praxis. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2021/01/Pandeemia_ja_sooline_vordoiguslikkus_poliitikaanaluus-2.pdf
10. Herrick, R. et al. 2019. Physical Violence and Psychological Abuse against Female and Male Mayors in the United States. Politics, Groups, and Identities 0(0): 1–18.
11. KRA, Kaitseressursside Amet. 2022. Kaitseressursside Ameti 2021. aasta aruanne. https://kra.ee/wp-content/uploads/sites/4/KRA_2021_aastaaruanne-.pdf
12. Mõttekoda Praxis. 2022. Naised Poliitikas. https://www.praxis.ee/tood/naised-poliitikas/
13. Pettai, Iris. 2022 Pere- ja naistevastane vägivald Eestis. Üle-eestilise uuringu tulemused. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut
14. Statistikaamet 2021. Rahva- ja eluruumide loendus. https://rahvaloendus.ee/et/tulemused
15. Sepper, M.-L., Ester, J., Haugas, S. 2020. Naised poliitikas. Teel soolise tasakaalu poole. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.
16. Siplane, A. 2017. Naised Eesti Kaitseväes: Motivatsioon, suhtumine, kogemused ja väljakutsed. Tallinn: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.
17. 2021. Sooline võrdsus kümme aastat hiljem – mitu sammu edasi, mitu tagasi? Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis (Toim. Marling, R., Sander, K., Raju, M., Pajumets, M., Biin, H.) www.vordsuskeskus.ee
18. 2022. Sotsiaalministeeriumi 2021. aasta tulemusaruanne. Sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.09.2022 käskkiri nr 121
19. Statistikaamet: Palgarakendus https://palgad.stat.ee/palgavordlus
20. Unt, M., Klesment, M., Täht, K. Sõstra, K. Emaduslõiv Eestis. 2021. TLÜ RASI
21. Wachter, K., Horn, R., Friis, E., Falb, K., Ward, L., Apio, C., Wanjiku, S. & Puffer, E. 2018. Drivers of intimate partner violence against women in three refugee camps. Violence Against Women, 24(3), 286-306.
22. World Economic Forum. 2022. Global Gender Gap Report. http://reports.weforum.org/globalgender-gap-report-2022