Suslikujaht
Kuidas hinnata valimislubadusi?
Töötoad noortega
Õppematerjalid
DELFI VALIMISDEBATT | Eksperdid: debati võitis kindlalt Jevgeni Ossinovski. Kõlvart üllatas positiivselt, Reinsalu seda ei suutnud
Autor: Erik Moora, Eesti Päevaleht
Debatt oli kirglik, kõik pingutasid ja tase oli tervikuna tugev. Siiski eristusid kandidaadid selgelt kompetentsi ja argumenteerimisoskuse põhjal.
Delfi tänavuste valimiste suurim valimisdebatt läks tuliseks heitluseks kolme kandidaadi vahel, kellel kõige reaalsem võimalus linnapeaks tõusta.
Oma oraatorimõõgad ristasid otse-eetris Mihhail Kõlvart (Keskerakond), Urmas Reinsalu (Isamaa) ja Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).
Debati käigus ja järel hindasid debatti eksperdid Eesti Väitlusseltsist ja Tallinna Ülikoolist: Kristin Parts (EVS), Markus Laanoja (EVS), Catlyn Kirna (TLÜ) ja Ave Laas (TLÜ). Delfi arvamustoimetuse poolt hindasid debatti Krister Paris ja Erik Moora.
Debati võitja oli seekord selge
Žürii oli oma hinnangutes erakordselt üksmeelne: kõrgeima hinde sai selgelt praegune linnapea Jevgeni Ossinovski.
Samuti juhtus erakordne lugu, kus eraldi ja üksteisest sõltumatult debatti jälginud žürii oli täiesti üksmeelne ka kogu paremusjärjestuse osas.
Toodi välja, et mitmes teemas suutis Mihhail Kõlvart tuua teravust, esineda üle ootuste hea väitlejana, ent siiski jäi tema esinemine ebaühtlasemaks ning päris mitmed süüdistused kukkusid ka kokku, kui Ossinovski neile vastata sai.
„Ossinovski reageerib kiirelt, kui vastased väidavad tema meelest valet, mis kuulaja jaoks on oluline, sest paramatult ei saa keskmine valija igal teemal jooksvalt faktikontrolli teha. Kasutab nii-öelda koduväljaku eelist hästi,“ kommenteeris Kristin Parts väitlusseltsist.
Ta tugines selgetele näidetele ja statistikale, millest oli võimalik kiirelt aru saada. „Seeläbi on ta võrreldes oponentidega efektiivsem – kuulaja mõte ei jõua minna rändama,“ lisas Parts.
Ossinovski väiteid hindas kõige kõrgemalt ka Markus Laanoja väitlusseltsist: „Suudab suunata kogu debati kulgu, olles valmis koheselt välja tooma puudujääke vastaste sõnavõttudes või neile otsekoheseid küsimus esitades, näiteks uurides juba debati alguses Isamaa seisukohta Keskerakonnaga koalitsiooni moodustamise osas. Tema sõnavõtud on sisukad ja selge struktuuriga, tõestusmaterjali kõrval on ka loogilised selgitused.“
„Jälgib, et alati kõik tema kohta käivad faktid oleks kontrollitud või põhjendatud. Vastandab ennast selgelt Keskerakonnale,“ tõi välja Ave Laas Tallinna Ülikoolist.
„Ossinovski toodud faktid on ka relevantsed ehk mitte juhuslikud või kuulujutupõhised või stiilis „rääkisin ühe arhitektiga“,“ hindas Erik Moora.
„Tunneb selgelt Tallinna eluolu ja kuna väga palju vastuargumente või fakte ei tulnud, jäid tema mõtted ka püsima,“ lisas Catlyn Kirna.
Teised esinejad olid samuti oma selgete tugevustega
„Kõlvartist on saanud ka eesti keeles hea väitleja, lahe, kuidas ähvardab kompraga,“ kommenteeris Krister Paris. „Samas jääb aeg-ajalt kinni mingitesse oma dogmadesse, väidab tõenditeta, et just „temal on spetsialistid“. Rohkem juttu minevikust kui tulevikust.“
Viimast tõid välja paljud hindajad. Ka Kristin Parts märkas, et Kõlvart tahtis juttu juhtida alati sellele, kuidas tema ajal oli Tallinnas kõik hästi. „Siiski jääb sellest tulenevalt kohati arusaamatuks, mida Kõlvart tuleviku Tallinnas muutumas näeb,“ hindas Parts.
„Saatejuhid tundusid Kõlvarti suhtes olevat agressiivsemad, kui teiste suhtes. Pareerib ilusti rünnakuid, aga vahepeal ei vasta küsimustele ja ei paku väga selgeid lahendusi,“ hindas Catlyn Kirna.
„Kõlvarti peamine eesmärk debati vältel näib olevat tõestada, et Keskerakond polegi nii halb. Üldjoontes saab ta sellega enam-vähem hästi hakkama, tuues näiteid nii oma erakonna toetuseks kui ka teiste laituseks, kuid tihti vajab ühe mõtte selgitamine mitut kõnevooru, lahustades seeläbi tema vastuseid,“ juhtis Markus Laanoja tähelepanu.
Nii jäi tagaplaanile tulevik – mis Keskerakonna juhitud Tallinnas saama hakkab.
„Korruptsiooniteemadel kasutab ta whataboutismi (demagoogiavõte „aga vaata, mis teised teevad“ – toim), püüdes vastutust hajutada, ning toob retooriliselt esile ka nn „vene kaardi“ – katse seda enda kasuks pöörata toob aga sageli talle ebamugavad teemad uuesti lauale,“ pani tähele Ave Laas.
Reinsalu heitlikum stiil
Urmas Reinsalu esinemise korduv kommentaar debati žüriilt oli, et räägib liiga palju riigivalitsemisest, et võtta tõsiselt Tallinna linnapeakandidaadina. Ei paku selgeid lahendusi Tallinnale ja vahepeal tundub, et ta ka ei tea, mis need mured üldse on või mida peaks tegema, kommenteeris Catlyn Kirna. „Mõistan, et Isamaa ei saa linnapea kohta, aga natuke võiks ju pingutada.“
„Reinsalu proovib ühtaegu võidelda nii linnapea kui ka peaministri koha eest, kuid unustab tihti selle kõrval oma seisukohti põhjendada. Kuidas Tallinn Reinsalu käe all ikkagi Vilniusega samale tasemele jõuab? Miks on vanemate keeleõpe eestikeelsele haridusele üleminekul tõhusam lahendus kui sotside või Keskerakonna pakutud variandid?“ küsis Markus Laanoja.
Reinsalust jääb mulje, et on Tallinna linna küsimustes konkurentidega võrreldes kõige vähem kursis. „Kõlvart ja Ossinovski on selgelt detailsemad nii mineviku kui ka tuleviku küsimustes. Reinsalu on üldisem ning tihti viitab segamini nii Isamaa Tallinna linna kui riigi tasandi seisukohtadele,“ kritiseeris Kristin Parts
„Kaldub pidevalt pateetikasse, kummalisse ümber nurga ütlemisse, mille mõjul kukub tihti debatist välja. Hakkab esinema või etlema, ei räägi küsimusest, mis parasjagu jutuks. Etendab pidevalt mingit rolli, mitte ei ole kohal antud hetkes,“ hindas Erik Moora.
Krister Paris oli samuti kriitiline: „Paneb ainult peale oma plaati, see pole osalemine debatis. Jah, ta oskab hüüdlausetega populistlikult rünnata, aga kui häälekõma maha võtta, ei peaks paljud väited lähemale puurimisele vastu.“
„Ta kujundab debati raamid nii, et fookuses oleks pidevalt valitsuse juhtimine, mitte linnajuhtimise probleemid,“ rõhutab Ave Laas. „Nii loodab ta ennast tõenäoliselt positsioneerida „suurte teemade“ ja „riikliku tasandi“ juhina, mitte kohaliku halduse administreerijana. Samas kui isegi Hambakliiniku juhtumi juures seda teha, siis jätab see tunde, et ta kas ei tunne teemat või proovib igat teemat populistlikult üle võimendada.“
Debati kompetenseim väitleja ja parim esineja:
Mõlemas kategoorias võitis selgelt ja kokkuvõttes ülekaalukalt Jevgeni Ossinovski. Kui debati esimeses osas oli ka teistsuguseid arvamusi, siis debati edenedes suutis Ossinovski end kõige stabiilsema esitlusega selgelt kehtestada.
„Mis tal viga – andmed on käes, teemad on käpas, aju on ärkvel. Nii toob kogu aeg kriitikuid sisu juurde tagasi, parandab loogikavigu, argumentatsioonilt tugevaim,“ põhjenda Erik Moora. „Kui vaja, on teravam, kui vaja, on selgitavam, kui vaja, siis väärtuspõhine.“
Ta kasutab läbivalt konkreetseid näiteid ning tegeleb väga tõhusalt tema vastu suunatud väidetega, lisades kas olulist konteksti või tuues välja ebatäpsusi, analüüsis Ossinovski esinemist Markus Laanoja Eesti Väitlusseltsist. „Kasutab läbivalt konkreetseid näiteid ning tegeleb väga tõhusalt tema vastu suunatud väidetega, lisades kas olulist konteksti või tuues välja ebatäpsusi.“
Ka Kristin Parts rõhutab sama: tõestusmaterjal ehk näited on asjakohased, adekvaatsed ja selged. Toob näiteid, „millest on inimesel võimalik lihtsasti aru saada.
„Hoiab initsiatiivi, kontrollitud argumentatsioon, selge vastandumine. Jätab mulje, nagu oleks kauem valitsenud kui Kõlvart,“ kommenteeris Ave Laas.
„Mõtleb kaasa ja mängleva kergusega kasutab konkurentide jõudu nende vastu,“ selgitas Krister Paris oma valikut.
Debati suurim üllataja:
Siin läksid arvamused kahte lehte. Ühed tõid esile Mihhail Kõlvarti esinemist.
„Mihhail Kõlvart oli parem, kui ootasin ehk suutis rohkem argumenteerida ja reageerida,“ ütles Catlin Kirna. Sama tõi esile ka Krister Paris.
Erik Moora lisas, et Kõlvart, kes reeglina on rahulik, hillitsetud ja ettevaatlik, suutis selles debatis ellu ärgata, olles intensiivne, aktiivne ja terav. Tõi palju näiteid, selgitas oma nägemust üle ootuste hästi.
Oli ka neid, kes pidasid aga debati suurimaks üllatajaks Urmas Reinsalu.
„Halb üllatus – kogenud poliitikult oleks oodanud paremat ettevalmistust. Faktiteadmine oli madal (või need teda ei huvitanud) ja jättis tunde, et kannab ette kellegi teise programmi,“ hindas Ave Laas Tallinna Ülikoolist.
Markus Laanoja tõi ka esile Urmas Reinsalu, öeldes: „Tundub lausa uskumatu, kui vähe üritab Reinsalu debatis teistega ühisosa leida. Debatist jääb lausa mulje, et Isamaal pole Tallinna juhtimisega mingit pistmist olnud. Nii mõnigi seisukoht mõjub esialgu kõlavana, ent puudu jääb konkreetsetest selgitustest.“
Kristin Parts Eesti Väitlusseltsist ütles, et üllatav oli, et kõik kandidaadid tahtsid kohati rääkida rohkem minevikust kui tulevikust. Muidugi on oluline enda tehtut meelde tuletada, et valijas positiivseid seoseid luua, kuid selle kõrval on tähtis anda adekvaatseid vastuseid ka põletavatele murede hetkeolukorra ja tuleviku osas.
Kokkuvõttes kuulutame suurimaks üllatajaks Mihhail Kõlvarti.
Debatist üldiselt
Debatt oli hoogne, esinejad Eesti poliitika absoluutsed tipud. Seetõttu esinesid kõik hästi ja retooriliselt tugevalt, tunnustas Erik Moora. Nii et ehkki numbrilised hinded said erinevad, oleks teistes debattides kõik tänased osalejad olnud tugevaimate seas.
„Debati esimene kolmandik pakkus ülevaate Tallinna poliitilisest ajaloost – free for all-stiilis said debateerijad veeretada ühele või teisele sihtmärgile süüd Tallinna senise juhtimise eest,“ täheldas Markus Laanoja. „Selline väitlus ei paku aga head arusaama erakondade praegustest lubadustest. Moderaatorid oleks pidanud arutelu tugevama käega juhtima, selle asemel et lubada poliitikutel oma voli järgi süüdistusi paisata või suvaliselt enda kohaliku või riikliku tasandi poliitilistest saavutustest rääkida.“
„Õhkkond oli pingeline ja isiklik – osalejate toonis oli tunda varasemaid solvanguid ja pingeid,“ hindas Ave Laas. „Debatt läks elavamaks kui sai juba detailsemalt oma ideid ja programmi tutvustada ning tulid poliitiliselt vähem laetud teemad (transport, elamispinnad).“
Ebaõiglane oli Reformierakonna ründamine (Sõõrumaa teemal) olukorras, kus nende esindaja stuudios puudus, lisas Laas. „See mõjus demagoogiliselt ja vähendas debati sisulist väärtust.“
Sama tõi välja ka Catlyn Kirna, lisades, et Tallinn on küll pealinn, aga on eraldi linn, tahaks sisukamat debatti sellest, et mis ikkagi Tallinn saab teha ja kuidas konkreetselt Tallinna elanike elu paremaks tehakse. Debati teine pool oli selles osas parem ja sisukam, aga oleks tahtnud ikkagi näha rohkem tulevikku, mitte minevikku.
„Debatis oli kaks tasandit. Üks on Ossinovski ja Kõlvart, kes vaidlevad Tallinna juhtimise detailide üle. On tunda ka isiklikku solvumist Kõlvarti poolt. Ja siis tuleb kõrvalt justkui süsteemiväline Reinsalu, kes loobib üldisi hüüdlauseid. Kuidagi ei jää tema põhjal muljet, nagu oleks tegemist hetkel reaalselt linna juhtiva erakonna esindajaga – ta varjab ebakompetentsust jõulise lahmimisega,“ kritiseeris Krister Paris.
„Taas sai kinnitust tunne, et Tallinnas kõige erutavam teema neil valimistel on linnaruum ja liikuvus. Debatt läks intensiivseimaks, värvikaimaks ja kõige kirglikumaks just selles osas,“ ütles Erik Moora
Debattides osalejatele tuleks meelde tuletada, et tugeva väitleja parim omadus on oskus vastasega vajadusel ka nõustuda, sealjuures oma seisukohti eristades. Ilmselt pole alati üks lahendus hea ja teine halb – debatt peaks keskenduma rohkem sellele, miks üks on parem ja teine halvem, pani südamele Markus Laanoja.