Erakondade sotsiaalpoliitika lubadused: mis, miks ja kuidas?
Autor: Eesti Väitlusseltsi liige
Targa Valija kampaania raames palus Eesti Väitlusselts kõigilt erakondadelt valida erakonnale oluline lubadus sotsiaalpoliitika valdkonnas ning põhjendada seda lubadust, vastates küsimustele “mis?”, “miks?” ja “kuidas?”, et hinnata, kui edukad on erakonnad enda lubaduste selgitamises.
- Eesti 200 lubadus luua inimkeskne abivajaduse hindamise ja pakkumise süsteem on põhjalik ning selgelt argumenteeritud. Probleemikirjeldus ning tänase ja tulevase süsteemi võrdlus on üldiselt arusaadavad. Samas nii uudse ja mahuka ettepaneku toetuseks võiks tuua veelgi selgemaid elulisi kirjeldusi, nt. tuues näiteid “Miks” vastuses viidatud erasektori praktikatest või kirjeldades tulevast paketti ja selle toimimist ühe fiktiivse abivajaja näitel.
- Ka Parempoolsete lubadus keskendub sotsiaaltoetuste vajadus- ja andmepõhisele rakendamisele. Samas jäi see kõigis vastustes vaid üldsõnaliseks. Näiteks “Mis” vastuses piirduti üldsõnalise lubadusega toetada vaid abivajajaid. Kuna keeruline on ette kujutada poliitilist lubadust toetada inimesi kes abi ei vaja, raskendab see idee sisu mõistmist. “Miks” vastuses kirjeldati küll probleemina tänast universaalsete toetuste süsteemi, kuid ei täpsustatud milliseid gruppe või toetusi ebavajalikuks peetakse. See raskendab ettekujutust, kuidas lubatud süsteem tänasest praktikas erineks. Andmete kasutamisvõimalusi käsitlev “Kuidas” vastus oli küll konkreetsem, kuid käsitles vaid väikest osa lubaduse elluviimisega seotud tõenäolistest probleemidest. Näiteks jäid käsitlemata küsimused, mis kriteeriumite alusel abi vajadus hinnatakse, milliste andmete alusel seda hinnatakse ning kes toetuse määramise otsustab.
- Eestimaa Roheliste lubadus sisaldas endas tegelikult kaks erinevat lubadust uimastipoliitika teemal – üldisem sõltlaste toetuseks ning konkreetsem psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse võimaldamiseks. Kõik vastused olid võrdlemisi põhjalikud ja konkreetsed, viidates nt “Mis” vastuses konkreetsele meetmete allikale (Narkopoliitika Valge Raamat), “Miks” vastuses teise riigi mudelile (Brasiilia) ning “Kuidas” vastuses seadusemuudatuste sisule. Samas oleks saanud osasid loogilisi seoseid põhjalikumalt selgitada. Näiteks “Miks” küsimuses jäi ebaselgeks, kuidas psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse võimaldamine tõenäoliselt väga väikesele inimgrupile viib kogu ühiskonna säilenõtkuseni.
- Sotsiaaldemokraatliku erakonna lubadus suunata peretoetuste süsteemi rohkem esimese ja teise lapse toetuseks oli argumenteeritud, selge ja põhjalik. “Mis” vastuses eristusid selgelt lubaduse kaks elementi (esimeste laste toetus 150 euroni kuus, indekseerimine). “Miks” vastuses kirjeldati selgelt ja andmepõhiselt lastetoetuse mõju absoluutsele vaesusele. “Kuidas” vastuses märgiti väga tänuväärselt lubaduse hind riigieelarvele. Kriitikakohana vajavad mõned kaalukamad väited ka kaalukamat tõestust. Näiteks väide, et just peretoetuste tõstmine põhjustas Eesti laste absoluutse vaesuse vähenemise, vajab selgemat põhjus-tagajärg kirjeldust.
- Isamaa lubadus meditsiinisüsteemi võimekuse tõstmiseks oli põhjalik ja detailne. Peamised probleemid tulid nii “Mis” kui ka “Miks” vastustes selgelt välja. Samuti sisaldas “Kuidas” vastus mitmeid konkreetseid ettepanekuid nende probleemide lahenduseks. Samas paistis kirjeldusest välja suurem hulk lubadusi, mis olid jaotatud erinevate vastuste alla. See raskendab lubaduste selget eristamist ning nende loogiliste põhjenduste jälgimist. Näiteks paistab lubadus laiendada perearstide vastuvõtuaegasid vastuolus lubadusega leevendada perearstide- ja õdede puudust. Samuti puudub kirjeldus, mis probleemi laupäevane vastuvõtuvõimalus lahendab. Lisaks jääb “Kuidas” vastuses selgusetuks, kuidas kavatsetakse maksumaksjatelt laekuvat raha efektiivsemalt kasutada, mis on nimetatud “nõudlikumad sektorid” ja kuidas suurendatakse erameditsiini panust.