ERR-i žürii: pärnakate valimisväitluse võitis Toomas Kivimägi

ETV “Valmisstuudio” selle sügise esimeses saates olid kõne all Pärnu teemad ja väitlesid Alar Laneman (EKRE), Andrei Korobeinik (Keskerakond), Andres Metsoja (Isamaa), Kalev Kaljuste (SDE), Romek Kosenkranius (VL Pärnu Ühendab), Sulev Alajõe (Eesti 200) ning Toomas Kivimägi (Reformierakond). ERR-i žürii hinnangul võitis debati Toomas Kivimägi.

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Saate jooksul kostus repliik hariduse kohta: “betooni jaoks raha leitakse, aga mitte inimeste jaoks” ja see oli ka saade üldiselt. Märkimisväärne aeg kulus infrastruktuurile ja isegi kultuuri ja hariduse all kippus jutt minema ehitusele.

Mõneti oli debatt kinni asjades, mida Pärnu ise ei saagi teha, Rail Balticu tulemine ei sõltu linnast, ülikooli arengud samuti mitte. Oluline küsimus oli, et mis saab turismist ja tuleb tunnistada, et see osaliselt toimis. Tallinna inimesena tuli kohe mõte minna Pärnusse vaatama, et kus need lehmad ikkagi on ja mis nad seal teevad.

Toomas Kivimägi (Reformierakond). Saatest jäi mulje, et Toomas Kivimägi on just see mees, kes teab, mida ja kuidas Pärnus teha. Seda muljet jätsid eelkõige saatejuhid ja oponendid, vähemal määral ka Kivimägi ise. Reaalsetest plaanidest väga palju ei selgunud ja ei selgitanud ka, miks mitmed need küsimused tema linnapeaks oleku ajal lahendamata jäid.

Romek Kosenkranius (VL Pärnu Ühendab). Linnapeale ei antud väga palju sõna, aga tundus ka, et teda see ei häirinud. Mitmetes teemades jäi pigem kidakeelseks, kuigi konkreetseks. Alles haridus avas mõtted ja tõstis ka hinnet.

Alar Laneman (EKRE). Alguses jättis nõrga mulje, kuid suutis hiljem mitmes teemas ennast nähtavaks rääkida. Sära oli vahelduv ja demagoogiat oli palju, kuid jättis endast mulje, kui inimesest, kes Pärnust hoolib.

Andrei Korobeinik (Keskerakond). Korobeinikul oli mitmeid mõtteid ja tasub kiita ka selle eest, et ainukesena viitas selgelt Kivimäe minevikule linnapeana. Samas oli ta keskendunud eelkõige teatud teemadele ja kui sai sõna kaugemas küsimuses, näiteks keskkond, ei suutnud väga hästi vastata.

Andres Metsoja (Isamaa). Kirev pintsak andis kindlasti meeldejäävuse punkte, kuigi sõnumid olid mõneti segased. Positiivne oli ka varakult haridusele viitamine, mis küll ei viinud kahjuks kaugele.

Sulev Alajõe (Eesti 200). Alajõe rääkis suhteliselt keeruliselt ja aeglaselt, seega küsimused jäid tihti selge vastuseta. Mõned ideed olid utoopilised, nagu lennud Rootsi, aga näiteks haridusküsimuses oli konkreetne ettepanek Jõhvi kooli järel tuua kool ka Pärnusse.

Kalev Kaljuste (SDE). Saates osalejatest kõige nõrgem, jättis tagasihoidliku mulje. Selge, et riigiga läbirääkimised on oluline teema ja üle ei saa lubada, kuid ka teemadel, mida Pärnu saab kindlasti ise otsustada, jäi tahaplaanile.

Siim Ruul, Eesti Väitlusselts

Esimene tõeline terav väitlus osalejate vahel sündis kahjuks alles kaks minutit enne kolmapäevase valimisstuudio lõppu, kui käimas olid viimased repliigid kultuuriteemadel. Ülejäänud poolteist tundi sisustas Mirko Ojakivi ja Andres Kuuse intervjuu kandidaatidega, kes suurtes küsimustes olid valdavalt sama meelt ning otsisid meeleheitlikult võimalust eristuda.

Debati võitjateks võiks pidada Toomas Kivimäge ja Romek Kosenkraniust, kes eristusid kaaslastest kui mitte mõtete, siis vähemalt väitlejaliku konkreetsuse poolest. Lisaks ideede tutvustamisele, mis jutupunktidena programmist olid kaasa võetud, suutsid nad oma argumente ka tõestada, erinevaid lahendusi võrrelda ning väitluse fookust viia tagasi saatejuhtide püstitatud teemasse.

Suurte visionääride tiitli võiks sel korral anda välja Andrei Korobeinikule ja Andres Metsojale. Küsimused, kuidas jõuame Pärnus mänguülikoolist pärisülikoolini või kuidas ikkagi kõige ilusamini liigutada Rail Balticult maha astuvad inimesed jõge ja rippraudteed pidi kesklinna, olid kahtlemata huvitavad, kuid puudu jäi Kivimäele või Kosenkraniusele omast jalad maas lähenemist.

Ei saa öelda, et Metsaoja ja Korobeinik poleks debatti sisuliselt panustanud, kuid selgitustest, kust tuleb kõigiks ideedeks rahastust, miks just Isamaad ja Keskerakonda on nende ideede teostamiseks vaja valida, jäid liigagi tihti õhku.

Väitluse huvitav fenomen oli Eesti 200 esindaja Sulev Alajõe, kel puudus küll mitme konkurendi karisma, kuid kes kasutas talle antud iga minuti maksimaalselt ära ja selgitas ehk kõige paremini, mille eest tema nimekiri Pärnus seisab.

Eristusid konkreetsed ideed hotellikettidest ja turismist, vesinikutootmisest, haridusküsimustest ja õpetajate leidmisest. Kas Alajõe sai sõna episoodiliselt saatejuhtide valikul või iseenda passiivsusest, jääb igaühe enda otsustada.

Kaotajateks võiks lahterdada Alar Lanemani ja Kalev Kaljuste. Kohati jäi mulje, et Laneman justkui ei tahakski debatist osa võtta, sest samal ajal kui konkurendid hoogsalt sõna saamiseks pastakaid vibutasid, lükkas EKRE esindaja tagasi ka saatejuhtide konkreetseid küsimusi, mille parim näide oli Pärnu randade ja sinilipu küsimus. Samal ajal said kaetud erakonna olulisemad jutupunktid munitsipaalmajadest, inimestest ja tuulepargist.

Kalev Kaljustel ei õnnestunud seegi! Mille eest sotsid Pärnus seisavad, kuidas nad teistest eristuvad või mis oli Kaljuste eesmärk selles väitluses jäi kahjuks arusaamatuks.

Kaupo Meiel, ERR

Nagu ikka lähevad Pärnus eelolevatelgi valimistel esinumbritena vastamisi inimesed, kes aastaid suvepealinna poliitikas ilma teinud. Nad on vahel võimu jaganud, vahel maid jaganud, aga isegi kui detailides vaieldakse, siis suures pildis ollakse lõpuks siski ühel meelel.

Selles mõttes oligi Pärnu ülimaskuliinne, kuid testosteroonivaene debatt taaskord nagu sõbralikus toonis ümarlaud, et mitte öelda saunaõhtu, kus käidi rahulikult ja teineteist austavas õhkkonnas läbi suurem osa olulisi teemasid, millega praegu ja tulevikus tuleb tegeleda, hoolimata sellest, kes parasjagu koalitsiooni moodustavad. Pealegi pole linnal suurt midagi häda, sest kõik ju toimib ja suuri jamasid pole, mis muudab opositsiooni jaoks keeruliseks koalitsiooni ründamise – võid lihtsalt kiusajana välja paista ja keegi ei armasta kiusajaid.

Pärnu mured ei ole ainulaadsed ei ajas ega ruumis. Noori on vähe, palgad on väikesed, rohkem võiks olla (tarku) töökohti ja ajastule rohkem vastavaid võimalusi kõrgharidust omandada.

Suured lootused on arusaadavalt pandud Rail Balticule ja uuele lennujaamale. Kas need aga ihaldatud õitsengu toovad, selles osas ületavad lootused pragmaatilist tulevikuvaadet.

“Valimisstuudios” kõlanud teemadest käisid läbi objektid, millest üle-eestiliseltki juttu on olnud, eelkõige niinimetatud kolmas sild.

Selgituseks: Pärnu keskuslinnas on juba praegu tegelikult neli silda, aga kaks neist viivad üle Sauga jõe. Kolmas sild, millest on räägitud varem aastakümneid – ja ehitushindasid arvestades räägitakse veel lisaks aastakümneid – peaks rajatama üle Pärnu jõe praeguse vana silla ja uue silla vahele. Kas ja millal see teoks võib saada, ei julge ausalt tegelikult ükski poliitiline jõud kindlalt öelda, isegi kui see on valimislubadustesse raiutud.

Enamasti kippusid valimisväitluses osalejad unistama ja jääma pigem üldsõnaliseks, kui pakkuma konkreetselt välja lahendusi, kuidas saada raha ja kaotada tolmu. Kõike, mida seni on tehtud, tuleb edasi teha, aga no võiks natuke paremini teha.

Ühesõnaga kõlaski läbiv sõnum, et Pärnu tuleks muuta millalgi paremaks, ilusamaks, kiiremaks, atraktiivsemaks ja kõik need muud soovid, mida kuuldes jõuluvana lahkelt noogutab ja ütleb: küll see kõik kunagi tuleb, jookse nüüd edasi, väike poisu.

Sõbralikku kohtumist rõhutas seegi, et ikka ja jälle nõustus mõni kõneleja eelkõnelejaga. Pärnakad väga palju targemaks ei saanud, teiste Eesti paikade elanikele muutus pilt ehk hoopis segasemaks.

Vilunud esinejatena paistsid silma riigikogu kogemusega ja hästi Pärnu tundvad Toomas Kivimägi ning Andres Metsoja. Andrei Korobeiniku mastaabiga poliitikult oleks oodanud tugevamat esinemist. Linnapea Romek Kosenkranius leidis oma tavapärase enesekindluse ja esinemisjulguse üles alles saate teises pooles. Alar Laneman oli sümpaatselt tasakaalukas, joon, mida EKRE esindajatelt tegelikult ebaõiglaselt ei oodata, aga tema sõnumid kandsid samavõrra vähe kui Sulev Alajõel ja Kalev Kaljustel.

Kahjuks jäid teemadena saates vaeslapse ossa Pärnu tublid osavallad Audru, Tõstamaa ja Paikuse, ju ei tulnud kandidaatidelegi meeldegi, et Pärnu pole ainult linn ja et Pärnu randki on palju-palju pikem kui vaid seenealune keskrand.

Kui püüda ennustada valimistulemusi, siis pakuks, et üsna sarnasele tugevale tulemusele lähevad vastu linnapea Kosenkraniuse juhitav valimisliit Pärnu Ühendab, EKRE, Isamaa, Keskerakond ja Reformierakond, vahed ei pruugi kujuneda suurteks. Sotsid ja Eesti 200 võivad lugeda valimised õnnestunuks, kui üldse volikokku pääsevad.

Artikkel ilmus ERR portaalis.

Viimati lisatud