Küsimus: kes veenis rohkem, kes pakkus lahendusi ja kes jäi reageerijaks? Paneme hinded nagu vanasti koolis – ausalt, väikese muigega.

Ossinovski – domineeris teemadega ja pakkus rohkem lahendusi

Hinne: 5

Jevgeni Ossinovski sidus iga teema konkreetsete probleemide ja praktiliste näidetega, mis andsid tema sõnavõttudele kaalu. Näiteks hariduse arutelus rääkis ta koolikohtade nappusest ja vajadusest arendada haridusvõrku; liikuvuse juures tõi ta esile, kuidas uued ühistranspordiliinid on juba mõnes piirkonnas liikluskoormust vähendanud.

Kuigi klassikalises väitluse mõttes ei esitanud kumbki kandidaat tõestusmaterjali akadeemilises mõttes (andmed, uuringud, viited), kasutas Ossinovski oma väidete toetuseks näiteid ja praktilisi olukordi selgelt rohkem. See andis talle arutelus realistlikuma ja tõsiseltvõetavama kõla.

Avaliku esinemise poolest oli Ossinovski kirglikum ja emotsionaalsem. Tema toon ja kehakeel toetasid sõnumit, ta mõjus siiralt kaasahaaravana ning tema sõnavõttudel oli rütmi ja hoogu. Kohati oleks lühem ja konkreetsem vormistus olnud mõjusam, kuid tervikuna oli tema esinemine elav ja veenev.

Lauri – rahulik ja tasakaalukas, aga liiga ettevaatlik

Hinne: 4+

Maris Lauri esines talle omase selguse ja rahuga. Tema sõnavõtud olid hästi struktureeritud ja praktilised: ta rõhutas vajadust selgema vastutusjaotuse ja tõhusama linnajuhtimise järele ning toonitas, et haridusreformi edu sõltub õpetajate ja tugipersonali toetusest.

Lauri tugevus oli konkreetsus – ta väljendus korrektselt ja arusaadavalt, ilma liigse retoorikata. Samas jäi ta debatis pigem reaktiivseks: ta täiendas ja kommenteeris Ossinovski mõtteid, kuid ei toonud sageli sisse uusi, iseseisvaid teemapüstitusi.

Erinevalt Ossinovskist ei kasutanud Lauri nii palju näiteid oma väidete toetuseks, mis tegi tema sõnavõtud küll loogiliseks, kuid veidi akadeemiliseks. Tema avalik esinemine oli rahulik, professionaalne ja kontrollitud, kuid võrreldes Ossinovski kirglikuma esitusega jättis see eetris tagasihoidlikuma mulje.

Hinnang debatile

Tallinna linnapea kandidaatide debatt oli kokkuvõttes hea tasemega ja sisuline, eriti arvestades formaadi piiranguid. Mõlemad kandidaadid olid ette valmistunud ja argumenteerisid loogiliselt, kuid nagu poliitdebattidele sageli omane, jäid paljud seisukohad paratamatult loosunglikuks. Kõik nõustuvad, et haridus on oluline ja ühistransport peab paranema, ent selle, kuidas neid eesmärke ellu viia, peab kuulajast poliitikahuviline ikka ise välja mõtlema.

Napilt jäi debatis peale Jevgeni Ossinovski. Tema tugevus seisnes selles, et ta raamistas arutelu teemad, pakkus lahendusi ja toetas oma väiteid konkreetsete näidetega. Lauri esitus oli sisuline ja stabiilne, kuid pigem ettevaatlik ja reageeriv.

Ka ümberlüke – väitluse üks klassikalisi võtteid, kus osaleja lükkab süsteemselt ümber vastase väite, tuues selle kohta tõendi või loogilise vastuarutluse – jäi sel korral pigem kasutamata. Mõlemad kandidaadid eelistasid leebemat taktikat: nõustuda üldpõhimõtetega või väljendada eriarvamust ilma vastaspoolt otseselt ümber lükkamata. See tegi arutelu küll viisakaks ja konstruktiivseks, kuid vähendas selle teravust.

Artikkel ilmus Postimehes.