Autor: Margo Loor, Eesti Väitlusselts

Esmaspäevases, 6. oktoobri Postimehe valimisdebatis astusid üles Martin Helme (EKRE), Mihhail Kõlvart (KE) ja Urmas Reinsalu (Isamaa), et arutada Tallinna linna juhtimisega seonduvaid küsimusi. Kohati tuliseks kujunenud vestluses oli kahjuks üsna palju tähelepanu minevikul ning tänase linnavalitsuse siunamisel ning selle arvelt jäi vähem aega tulevikuplaanide kirjeldamiseks ja võrdlemiseks, mis võiks ju tegelikult ühe valimisdebati peamine sisu olla.

Urmas Reinsalu (5) jäi mitmes teemas üksi Kõlvarti ja Helme vastu, kuigi maailmavaateliselt oleks ehk võinud teistsugust grupeerumist ennustada. Sellest olenemata võitis ta debati üsna kindlalt. Kohati võis vaatajal jääda isegi mulje, et talle mängiti soodsamaid kaarte kätte, kuna avateema oli Isamaale suurepäraselt sobiv ja Tallinna linnast rääkivas saates ehk mõneti ootamatult eestikeelsele haridusele üleminek. Päriselt ära see teema ei kadunudki, tõustes hiljem uuesti esile näiteks linnatranspordist rääkimise ajal. Lisaks sellele sai Reinsalu ka debati lõpusõna, mille ta oskuslikult ära kasutas. Arvan siiski, et tegemist ei olnud mingi kokkumänguga, vaid lihtsalt oskusliku avaliku esinejaga, kes pani enda huvides tööle iga antud võimaluse. Ma stopperiga ei kontrollinud, aga tunnetuslikult võttis Reinsalu omale ka enim kõneaega. Sisuliselt oli Reinsalu lisaks eestikeelsele haridusele ülemineku jätkumise osas tugev ka linna majanduslikust konkurentsivõimest rääkides, mis teemana sai debati jooksul teenimatult vähe tähelepanu. Näiteks oli huvitav (ja eestlasena veidi nukker) kuulata tema esitatud Baltikumi pealinnade võrdlusandmeid.

Martin Helme (4) üritas võtta reljeefseid positsioone, aga jäi Reinsalu kõrval kahvatuks. Mulle tundus, et ta polnud isegi tulnud seda debatti võitma, vaid lihtsalt ellu viima oma plaani, mille ta ka saate jooksul üsna avatud kaartidega välja ütles: “Keskerakond võtab Tallinnas võimu, EKRE eesmärk on olla kaalukeeleks ja seeläbi oma valijate huvide eest seista.” Kui väitluse alguses oli selge korruptsioonivastase hoiaku võtmine tema poolt suunaga tulevikku, siis üsna pea muutus see tahapoole vaatavaks ning senitehtut kritiseerivaks. Eestikeelsele haridusele ülemineku teemas näiteks oli kriitika ja konstruktiivsete argumentide suhe umbes 4:1, ning kuigi üldsõnaline plaan sai lõpuks välja öeldud (lõpetame ülemineku senisel kujul, alustame lasteaiast), siis ei toetunud see mingile tõestusmaterjalile. Linnatranspordi teemaga läks samamoodi – enamik sõnavõtust oli kriitika, seisukoht sai selgelt välja öeldud, aga seda toetav argumentatsioon oli lahja.

Mihhail Kõlvart (4) üritas tõstatatud teemadele kahjuks väga nüansirohkelt läheneda, mis ilmselt tuleneb tema põhjalikest kogemustest debati teemade kohta. Võib tunduda kummaline, et väitluskohtunik “heidab ette” nüansirohkust, kuid ajaliselt hästi piiratud formaatides, kuhu moderaator on üritanud pakkida hulka eriilmelisi teemasid (koolid, trammid, lasketiirud, linnahall jm), on debatis silma paistmiseks vaja võtta selge läbiv seisukoht ning seda siis erinevate sisuliste argumentidega toetada. Kõlvart üritas pigem hakata tõstatatud küsimustes valju häälega arutlema või avada lahendusi erinevate nurkade alt. Näiteks linnatranspordist, täpsemalt uutest trammiteedest rääkides ei olnud selgelt aru saada, mida Keskerakondlik linnavalitsus teeks. See, et kuulataks analüüside tulemusi, oli arusaadav, aga kui EKRE kõrval ütleb: “Ühtegi meetrit uut trammiteed me ei ehita”, siis oleks oodanud ka Kõlvartilt mingit laiemat nägemust ning alles seejärel toetavaid näiteid ja üksikasju.

Üritades korraks astuda järgemööda erakondliku maailmavaatega valijate kingadesse, siis Isamaa toetajad kuulsid rohkelt endale sümpaatseid sõnumeid, EKRE valijad said ka kindlasti aktiivselt kaasa noogutada, kuigi ehk rohkem suunaga minevikku, Keskerakonna valijate enamik ilmselt seda valimisdebatti ka ei kuulanud, aga selgelt neile suunatud sõnumeid ma väga ei kuulnud. Seega Helmelt punkt maha, kuna väga palju tähelepanu oli kriitikal ja vähem konstruktiivselt argumentatsioonil. Kõlvartilt punkt maha, sest oma erakonna selged seisukohad jäid mitmel puhul välja ütlemata.

Erakondliku eelistuseta valijate jaoks oli ka Reinsalu ilmselt kõige selgem, sest ta vaatas linnajuhtimist kõige laiema perspektiiviga, rääkis linna konkurentsivõimest ning ka avaliku esinemise mõttes mõjus kõige linnapealikumana, kui tohib sellise sõna välja pakkuda.

Sarnaselt varasematele debattidele ja veidi eesti debatikultuurile laiemalt jääb vajaka põhjustest, miks väljakäidud lubadused ja lahendused võiksid olla mõjusad. Mõistagi on teemad alati keerukad ja aega vähe, aga kõige nauditavamad esinejad ongi need, kes suudavad keerulised teemad lihtsalt ja loogiliselt esitada. Juhtivate poliitikute suurim oskus võikski olla see, et oma peas olevast suurest hulgast andmetest oskavad nad põimida sellise andmepõhise narratiivi, mis mahub 2 minuti sisse ja annab mitte ainult selge vastuse küsimusele “Mida ma luban?”, vaid ka küsimusele “Miks see poliitika mõjus on?”. Aitäh debatis osalenutele ja edu valimistel!

Artikkel ilmus Postimehes.