Autor: Siim Vahtrus, Eesti Väitlusselts

Euroopa majanduse konkurentsivõime, energeetika ja rohepöörde debatt oli keskpärane ja kergesti unustatav.

Mitte ükski seekordses debatis osalenutest ei olnud varem Euroopa Parlamendis töötanud, seega erinevalt nädal tagasi toimunud debatist, ei olnud kellelgi Jana Toomiga võrreldavat „koduväljaku“ eelist. Osalt võib-olla ka seepärast ei olnud selget debati liidrit ja hinnet „viis“ ühelegi osalejale anda ei saa. Teemadering oli lai, hõlmates nii energia- ja kliimapoliitikat, majanduse konkurentsivõimet kui ka põllumajandustoetusi. Seetõttu oli ka erinevate debatis osalejate sooritus mõnevõrra kõikuv – mitmed neist tundsid end silmnähtavalt mõnes teemas tugevamalt kui teises.

Neljalised valitsuserakondadest

Hinde „neli“ pälvivad kaks osalejat – Riina Sikkut (SDE) ja Liisa-Ly Pakosta (E200).

Pakosta jäi debati alguses üldsõnaliseks, hiljem asus juba konkreetsemalt faktidega tegelema, vastandudes debati käigus energia- ja kliimateemadel ennekõike Lauri Laatsile. Samas sattus huvitavasse olukorda, kui tema enda toodud fakte asus kontrollima ja täpsustama Parempoolseid esindanud Angela Anger-Kraavi. Majandusteemadel oli Pakosta paremini faktide-arengutega kursis kui energiateemadel, suutes tuua näiteid nii Skeletoni Prantsusmaa investeeringust kui Lufthansa riigiabist.

Riina Sikkuti puhul oli tugevuseks see, et ta näitas rohepöördega ja selle konkreetsete meetmetega seotud erinevaid tahke, sh toimetuleku küsimusi, julgeolekut, nooremate põlvkondade väärtushinnanguid jms. Endise majandusministrina tundis ta end kodusemalt energeetika valdkonnas, seevastu põllumajandusvaldkonnas jäi teiste osalejate varju.

Kolmelised olid tugevad mõnes valdkonnas, ent selgelt nõrgemad teistes

Kolmelisteks olid debatis Lauri Laats (Keskerakond), Yoko Alender (Reformierakond) ja Jüri Ratas (Isamaa), kes kõik olid debatis ebaühtlased – tugevad mõnes teemas, samas kahvatud teistes.

Laats alustas debatti tugevalt, tuues mitmeid häid konkreetseid näiteid EL reeglitest, mis väidetavalt liiga kiiret rohepööret kujutavat ning tõi välja energia- ja kliimadebatti julgeoleku aspekti. Kahjuks hiljem kippus end kordama ning ei reageerinud kõige nobedamalt teemade vahetusele. Debati teises pooles jäi ta oma sõnavõttudega teiste esinejate varju.

Alender tegi tubli, aga mitte eriliselt tugeva soorituse. Suutis debatis esile tõsta küll olulisi aspekte nagu energiapoliitika ning julgeoleku ja inimtervise seosed ning tuua oma seisukohtade toetuseks üksikuid arusaadavaid näiteid. Konkurentsivõime teemadel oli Alender selgelt rohkem kodus kui energeetika teemadel, olles selles debati osas tugevamalt pildil. Kokkuvõttes jäi siiski teiste esinejate vahel mõnevõrra tagaplaanile, suutmata hästi eristuda teiste valitsuserakondade esindajatest ning saatejuhtidele kohati vastates fookust kaotades.

Ratase jutt jäi liiga üldsõnaliseks ja poliitkorrektseks, et mitte öelda igavaks. Kohati kutsusid saatejuhid Ratast korrale, et ta teemas püsiks ja energiapoliitika asemel pensionitest ei räägiks. Ratas rääkis palju erinevate huvide vahel tasakaalu otsimisest ja umbmääraselt konkurentsivõime tõstmise ja bürokraatia vähendamise vajadusest, suutmata kiirelt ja selgelt sõnastada, milliseid tegevusi on EL tasandil vaja. Kui teema läks konkreetsemalt energeetika peale, tundis ta end selgelt kodusemalt, suutes tuua asjakohaseid näiteid nii seni tehtust kui sellest, mis vajab veel tegemist, rõhutades korduvalt nt Estlink-3 rajamise vajadust.

Debati viimaste nõrkusteks oli üldsõnalisus või kaldumine liialdustesse

Kõige nõrgemateks argumenteerijateks olid Parempoolsete, Roheliste ja EKRE esindajad, seda küll eri põhjustel.

Rasmus Lahtvee (Rohelised) ajas sisepoliitilist asja. Ta kritiseeris ohtralt, ent sageli liiga üldsõnaliselt seniste parlamendi- ja valitsuserakondade tegematajätmisi siseriiklikul tasandil, samas selgitamata selgelt-detailselt, mida oleksid Rohelised teinud või teeksid Euroopa Liidu tasandil teisiti. Positiivse ja laiaulatuslikuma programmi puudumine (Lahtvee tõi välja küll üksikuid ideid, nt targa võrgu rajamine) muutis ka teiste erakondade kriitika vähem veenvaks.

Rain Epleri (EKRE) sooritusest oleks rohkem oodanud, kuna varasemalt on Epler suutnud keskkonna- ja majandusteemadel asjalikult debateerida. Epleri tugevuseks debatis oli kahtlemata eristumine teistest esinejatest – ta vastandus nt mitte ainult rohepöörde elluviimise tempole, vaid valitud suunale kui sellisele. Samas oli mitmeid teemapüstitusi, mis kas väljusid käimasoleva debati raamest (pensionide külmutamise teema), kujutasid endast vandenõuteooriaid (rohepööre teenib kitsa kliki huve), isiklikke rünnakuid konkurentide pihta või laskusid piinlikuvõitu ja faktidele mitte tuginevatesse stereotüüpidesse (nt väide, et fossiilkütuste põhjustatud surmad leiavad aset ennekõike Aasia ja Aafrika „onnielanike“ seas). Taolised lahmivad väited õõnestasid paratamatult kogu esinemise tõsiseltvõetavust ja ka asjakohast kriitikat (nt suurriikide poolt ülemäärase riigiabi andmine kriiside ajal).

Angela Anger-Kraavi (Parempoolsed) esinemine oli arvestades asjaolu, et tegemist on teadlasega, hämmastavalt nõrk – paljuski koosnesid sõnavõtud üldsõnalistest, parempoolsete ideoloogial tuginevatest loosungitest. Korduvalt kõlas näiteks väide, et Eesti ei seisa EL-s piisavalt enda huvide eest ning EL õiguse ülevõtmisel pingutatakse üle, tehes rohkem kui nõutud. Samas jäi vastav kriitika ilma konkreetsete näideteta ja seetõttu jäi esinemine kokkuvõttes vähe argumenteerituks.

Vaata järgi: ERR Valimistuudio

Artikkel ilmus Delfis.