Autor: Markus Laanoja, Arutleva Kooli programmijuht

Julgeolekuteemaline valimisdebatt ei saanud hoogu üles.

Julgeolekupoliitika on kahtlemata tänast keerulist geopoliitilist olukorda arvestades üks Euroopa Parlamendi valimiste võtmeküsimusi. Samas näib kohati, et Eesti politiilised jõud on tuumküsimustes üksteisele sedavõrd lähedased, et lahendused sulanduvad üksteisega kokku – teatud määral kajastus see ka debatti rikastavates kiirhääletustes, eriti selle esimeses pooles. Kes suutis kõige paremini näidata, miks nende erakonna liige Eesti seisukohti Euroopa tasandil esindama peaks?

Eelmisest küsimusest tulenevalt ei pälvinud hinnet „viis“ ükski debatis osalenud poliitikust, kuivõrd kohustus tuua välja omavahelisi sarnanemis- ja eristumiskohti lasub – isegi kui vaid osaliselt – debateerijatel endil. Ometi võib ka küsida, kas Ukrainaga seotud küsimuste asemel oleks moderaatorid võinud kiiremini viia diskussiooni tuuma teemadeni, mis puudutanuks ehk selgemini Euroopa Liidu rolli liikmesriikide julgeoleku tagamises ja arendamises.

Kõige parema soorituse ETV kolmandas valimisdebatis tegid Hanno Pevkur ja Sven Mikser.

Pevkur erines teistest väitlejatest selguse poolest, mis väljendus juba võimes oma mõtteid struktureerida ja seeläbi tihti konkreetseid lahendusi sõnastada. Kuigi esmapilgul on tegemist justkui lihtsa võttega, tasub rohkem kui poolteist tundi väldanud debatis hinnata ka suutlikkust olulistel hetkedel oma mõtteid koondada. Samuti toetas see märkimisväärselt Pevkuri teist positiivset omadust ehk faktilise tõestusmaterjali kasutamist – tänu selgetele väidetele ei jäänud see õhku hõljuma, vaid langes juba varem laotud pinnasele ja ehitas esitatud mõtteid edasi. Samuti hoidis Pevkur edukalt fookust just Euroopa tasandil, kirjeldades Reformierakonna põhilisi eesmärke tänavustel valimistel.

Mikser oli debatis kohati küll ebalev, ent pakkus oma parimatel hetkedel ladusaid ja hästi põhjendatud argumente. Ajapiirangust hoolimata suutis Mikser hästi ühendada oma partei peamisi jutupunkte debatis öelduga, vastates ka kaasosalejate mõtetele ning tuues välja neis sisalduvaid vasturääkivusi. Kõige säravamaks võiks pidada Mikseri sooritust just kaitsetööstust puudutavates küsimustes, kus SDE esindaja tõi välja selged lahendused ning ka põhjused, miks just need olukorda kõige paremini lahendada aitavad.

Hinde „kolm“ teeninud debateerijad said oma ülesandega küll hästi hakkama, ent jäid ühes või teises valdkonnas parimatele alla.

Rainer Saks teeb debatis igati tubli soorituse – miks ei pürgi tema siis neljaliste hulka? Kuigi Saks on edukas oma seisukohtade põhjendamises, kirjeldades kaalutletult ühe või teise olukorra tausta ja ka võimalikke lahendusi, jäi tihti puudu konkreetsusest. Sellega oleks kaasa aidanud näiteks tõestusmaterjali tihedam kasutamine oma sõnavõttudes.

Urmas Reinsalul näis terve debati vältel olevat probleeme moderaatorite seatud ajalistes raamides püsimisega. Proovides kiiresti mitmest eri mõttest läbi joosta, kadus vahel ära mõne esitatud seisukoha selgus, näiteks võlakoormuse ja kaitsekulutuste seost kirjeldades. Samuti laskus Reinsalu debati lõpus loosungliku seisukohani, veel enam selliseni, mis puudutas debati sisu asemel hoopis sisepoliitikat. Ometi oli Reinsalu eriti debati esimeses pooles edukas üldisemate sõnumite ja ka otsustuskohtade sõnastamises, edastades näiteks läbivalt seisukohta, et Eesti poliitikud peaksid Euroopa Parlamendis oma fraktsioonides ajama n-ö Eesti asja, et probleemidele parimaid lahendusi leida.

Sarnaselt Reinsaluga suutis Madison edukalt edasi kanda peamist sõnumit, et suurriigid võiksid julgeolekusse rohkem panustada. Kahjuks oleks Madison võinud pisut rohkem aega kulutada sellele, miks peaks Eesti teenäitaja rollist kaugenema või kuidas suunata teisi riike suuremat vastutust kandma. Madison toob teisteski aspektides väga hästi välja praeguseid probleeme, vastandudes sealjuures asjalikult ka vastastele, ent laskub kohati demagoogiliste vahenditeni, mis tema veenvusele kaasa ei aita.

Kalev Stoicescu venitab samuti välja hinde „kolm“, kuid oli debatis ehk isegi mõneti ootamatult tagasihoidlik. Niivõrd pakilises ja päevakajalises teemas kui seda on julgeolek, ei olnud Stoicescu läbiv sõnum, et teised riigid alles ärkavad, ülemäära veenev; samuti rääkisid kaasväitlejate seisukohad sellele sageli vastu ega pälvinud Stoicescult vastulauset. Tihti jäi Stoicescu debatis teiste mõtteid kokkuvõtvasse rolli ning Eesti 200 selged lahendused ei tulnud reljeefselt esile.

Kõige madalamad hinnangud said tänases debatis Olev-Andres Tinn ja Aivar Riisalu.

Tinn jääb debatist suures plaanis välja ning tihti näib, et Roheliste esindaja on sammu võrra maas teistest osalejatest. Üldpildis on debati lõpuks endiselt mõneti selgusetu, mida Rohelised kaitsetööstuse aktiviseerimise või Ukraina täiendava toetamise jaoks päriselt teeksid. Debati teises pooles viivad moderaatorite konkreetsemad küsimused kohati ka täpsemate vastusteni, ent ka siin esitab Tinn tihti juba kuuldud mõtteid ega lisa neile omalt poolt täiendavaid kihte juurde. Tinn on tugevam sisepoliitilistes küsimustes, kuid Euroopa Parlamendi valimiste eel ootaks valimisdebatis osalejatelt tugevamat fookust Euroopa tasandile.

Riisalu toob debatti küll uusi mõtteid, näiteks toidujulgeolek ja Ukrainale sobivad energeetilised lahendused, aga jääb hätta järgmiste sammudega ehk mõtete põhjendamise ja tõestamisega. Samuti jääb mõnevõrra ebaselgeks, kas Riisalu arvates üldse saab Euroopa Parlamendi tasandil julgeolekupoliitika vallas midagi päriselt teha, nentides seda ka ühe oma vastuse lõpus pärast moderaatori asjakohast küsimust. Debati teises pooles laskus Riisalu üha enam emotsionaalsusesse, mis oli eriti kummastav, kuivõrd tihti jäi puudu omapoolsetest realistlikest lahendustest.

Vaata järgi: ETV Valimisstuudio

Artikkel ilmus Delfis.