Ekspertide ootused valimisprogrammidele ⟩ Tervis


Anni Kurmiste, Maris Vainre, Mariliis Öeren (Mõttekoda Praxis)


Tervis

2023. aasta märtsis toimuvad Riigikogu uue koosseisu valimised. Selleks, et toetada tervishoiuvaldkonna vaatest tarkade valikute tegemist, kirjeldame peamisi teemasid, millele valimiste valguses tähelepanu pöörata. 

Järgnevate aastate ja aastakümnete tervishoidu kujundavad rahvastiku vananemine, tehnoloogia areng ja digitaliseerimine, kliimamuutused, tööturu muutused, ravikindlustusega kaetus ning inimeste tervisekäitumine. Probleemid tervishoius on meid kimbutanud juba üle 20 aasta – katmata on ravivajadus, puudu on tööjõudu, tervishoiutöötajad on ülekoormatud, tervishoiu rahastamine liigub kriisi suunas ning fookus on ennetuse asemel ravil. Probleemide lahendamine eeldab aga otsustajate prioriteetide ümber hindamist ning poliitilisi otsuseid. Kuigi Riigikogus eelmisel aastal vastu võetud pikaajalise arengu strateegia “Eesti 2035” näeb ette piisava sotsiaalkaitse, ravikindlustuskaitse ning tervishoiu rahastamise kestlikkuse, siis Arenguseire Keskuse ja ekspertide hinnangul ei ole praegust kurssi hoides neid eesmärke võimalik saavutada.

Tervishoiu rahastust ja tööjõupuudust ootab ees krahh

Eesti tervishoiu rahastust iseloomustab solidaarsus, mille mõte on, et vajaduse korral on tervishoiuteenused võimalikult paljudele kättesaadavad. Samas 6% elanike, kellel puudub ravikindlustus, abistamiseks oleks vaja juurde ligi 230 miljonit eurot aastas. Aastate jooksul on tervishoiu rahastamise omaosalus kasvanud ning suuremaid kulutusi siinkohal kannavad madalamate sissetulekutega inimesed, mistõttu on rahastamise ümberjaotus vähenenud. Samal ajal on Tervisekassa rahastamisel kasvanud riigieelarveliste eraldiste osa, kasvab tarbimismaksude roll riigieelarves ja seetõttu väheneb jõukamate inimeste koormus tervishoiu rahastamisel ja tuleviku puhul on oodata, et koorem jääb vaesemate kanda. 

Kuigi eesmärk on 2030. aastaks tervishoiuteenuste eest tasumisel omaosalust vähendada 25%-lt 15%-le, siis prognoositakse, et eesmärk pole saavutatav ja omaosalus hoopis kahekordistub, kui Tervisekassa eelarve suundub aina suuremasse miinusesse – eelarvedefitsiit kasvab ja jõuab 2035. aastaks ligi 900 miljoni euroni. See tähendaks, et 2035. aastal ei jõua ligikaudu pooled patsiendid arsti vastuvõtule Tervisekassa määratud ooteaja jooksul. Põhjusi, miks rahaline miinus kasvab, on mitmeid – teenused kallinevad, sest tervishoiutöötajad ootavad õigustatult palgatõusu ja muude ressursside (elekter, taristu) tagamine on aina kulukam ning kriisid süvendavad vältimatu abi vajadust. Tervisekassa tulubaasi mõjutab ka sotsiaalmaksu maksjate profiil ja arv, mis tähendab, et rahvastiku vananedes jõuab ravikindlustuse eelarvesse vähem raha samal ajal kui suureneb abivajadus. Eesti on katmata ravivajaduse edetabelis Euroopa Liidu esimene – lahendamata tervisemuredega inimeste osakaal (17,6%) on ligi kaks korda kõrgem kui järjekorras järgmises riigis, Kreekas (9,1%), samal ajal on Eesti tervishoiueelarve üks Euroopa madalaimaid (vt. joonis 1). Eriarstiabi järjekorrad on pikad ning ei võimalda inimesel jõuda ette määratud ajaga vastuvõtule, lisaks on perearstide defitsiit – kui 2021. aastal oli perearste 940, siis hinnanguliselt on puudu vähemalt 45 perearsti. Järgmistel aastatel on oodata ka paljude perearstide pensioniikka jõudmist, sest 430 arsti 940-st on 60-aastased või vanemad (perearstide keskmine vanus on 55,5 aastat). Koormus erakorralisele meditsiinile kasvab. Tervisest tulenevaid piiranguid tajub Eestis iga neljas üle 15-aastane inimene ning mida kauem elatakse piirangute ja haigustega, seda suurem on toetuste ja teenuste vajadus ning väiksem inimese enda võimekus iseseisvalt toime tulla ja täisväärtuslikku elu elada. 

pastedGraphic.png

Joonis 1. Euroopa riikide tervishoiukulud, % sisemajanduse kogutoodangust, 2020.

Teenuste vähene kättesaadavus on tervishoiuülene probleem, mis puudutab nii vaimse kui ka kehalise tervise teenuseid. Üheks põhjuseks tervishoiuteenuste piiratud kättesaadavuse taga on tööjõupuudus, mis paneb kogu tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi suure pinge alla. Tervishoiutöötajate vajadus kasvab järgmise kümne aasta jooksul vähemalt kümnendiku võrra. Pereaste ning õdesid on vähem kui Euroopas keskmiselt, aga ka koolitusnumbrid on kukkunud. Juba 2019. aastal sõnas toonane sotsiaalminister, et piirkondliku tervisealase ebavõrdsuse leevendamiseks peab paremini toetama tervishoiutöötajate suunamisi väljaspoole suuremaid maakonnakeskusi. Käesoleval aastal eriarsti lähtetoetust ka tõsteti, kuid toetuse saamise tingimusi on kritiseeritud ning juurprobleemi, koolituspakkumuse vähesust lahendus ei leevenda. Tervishoiueelarve kasv on valimiste puhul üks kalleimaid lubadusi, kuid katteallikate leidmine on osutunud keeruliseks.

Vaimse tervise teenuste kättesaadavus on piiratud

Vaimne tervis on viimaks seoses COVID-19 pandeemiaga päevakajaliseks muutunud. Olles olnud aastaid riiklikul tasandil süstemaatiliselt koordineerimata, vajaks valdkond täiendavat rahastust. Olukorra parandamiseks astutakse samme, ent kvaliteetse ja kättesaadava teenusstruktuuri loomiseks on vaja lisarahastust ka edaspidi. Kuigi inimesi, kes tõenäoliselt kannatavad mõne vaimse tervise probleemi käes on Eestis umbes samal tasemel, mis mujal maailmas, siis teenuste piiratud kättesaadavus ja varajase märkamissüsteemi puudumine peegeldub sünges statistikas. Hiljutise rahvastiku vaimse tervise uuringu andmetel oli vähemalt pooltel 15-17-aastastel tüdrukutel ja igal neljandal poisil depressiooni risk. Täiskasvanute hulgas esineb korduvaid surmamõtteid veidi vähem kui igal kümnendal (8%) inimesel, depressioonile viitavaid sümptomeid esineb ligikaudu igal kolmandal naisel ja neljandal mehel. Euroopas on Eesti koos Leeduga esirinnas nii 15–19-aastaste noorte kui täiskasvanute enesetappude kõrge määra poolest. 

COVID-19 pandeemia on noorte ja täiskasvanute vaimsele tervisele mõjunud laastavalt, kuid riik ei ole vaimse tervise abi kättesaadavust samavõrra parandanud. Olukorra teeb keeruliseks ka see, et vaimse tervise teenuste tegelikku vajadust ei osata hinnata, sest vaimse tervise mured on suuresti diagnoosimata. Tervisekassa andmekogu andmeil oli aastatel 2006–2021 diagnoositud depressioon igal kuuendal täiskasvanud täisealisel naisel ja kümnendal mehel. Võrreldes küsitlusuuringu enesehinnangulisi andmeid Tervisekassa andmetega näeme, et erinevus on ligikaudu kahekordne. 

Vaimse tervise kontekstis on oluline leida lisatööjõudu, kuna spetsialistidest on suur puudus – juurde oleks vaja 30–40 psühhiaatrit ja esmatasandile 130–160 kliinilist psühholoogi, rääkimata koolipsühholoogidest ja vaimse tervise õdedest. See aga  eeldab suuremat koolituspakkumist.

Kuidas teenuseid targemalt pakkuda?

Läbi tuleks mõelda ka tervishoiuteenuste targem pakkumine. Kuna vaimne ja kehaline tervis toimivad käsikäes, on tulemuslikum kui inimese tervist ja ravi käsitletakse tervikuna. Tervishoiutöötajad peaksid teadma, millal suunata patsiente tõenduspõhiste vaimse tervise teenuste juurde, sealjuures ka olukordades, kus kehalise tervise probleemiga seonduvalt on tekkinud või võivad tekkida vaimse tervise probleemid (sageli ärevus või depressioon). Taoline inimkeskne lähenemine nõuab tugevat kliendi ja tervishoiutöötaja vahelist koostööd, mis mitte ainult ei kahanda inimlikke kannatusi, vaid tõstab ravi tõhusust ja langetab selle kulusid. Säärane koostöö eeldab ka häid suhtlemis-, juhtimis- ja koostööoskusi ning digipädevusi. 

Digipädevuste arendamisele lisaks on vaja arendada digitaalseid lahendusi, mis probleemi samuti leevendaks. Riiklikust tervise infosüsteemist räägitakse kui edukast digihüppe osast, kuid tegu on aegunud ja keerulise süsteemiga, mis ei tee parimal viisil koostööd teiste süsteemide ja andmetega. Lisaks tervise infosüsteemile on digilahendusi veelgi, kuid rahastus nende toetamiseks on puudulik, kuigi lahenduste abil oleks võimalik leevendada tööjõupuudust. Samas on oluline ka potentsiaalse digilõhega tegeleda, et digilahendused tervisealast ebavõrdsust veelgi ei suurendaks. Kindlasti tuleb teadvustada, et uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on ressursimahukas tegevus ning vajab suuri lisa-investeeringuid, sealhulgas rahastamaks lahenduste mõju ja rakendatavuse hindamist. 

Lisainvesteeringute katteallikate leidmiseks on võimalusi mitmeid, nt suurendada maksubaasi (sotsiaalmaksu maksmine jagatakse töötaja ja tööandja vahel), tõsta omaosaluse osakaalu, võtta rohkem kasutusele erakindlustust või maksta sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ka muude tulude (dividendid, hüvitised, renditulu) pealt. 

Aina enam fookust peaks lasuma ennetustegevustel

Selleks et ennetada tulevikus tervishoiukulutuste kasvu, peaksime rohkem tähelepanu pöörama ennetustegevuste ning tervena elatud eluaastate suurendamisele. Rohkem tervena elatud eluaastaid tähendab üheselt mõistetavalt, et ravikulud on väiksemad, sest inimesed on tervemad. Ühe-eurone ennetav investeering inimese tervisesse toob tagasi 2,4–5 eurot ja lisaks majanduslikule kasule vähendab see investeering oluliselt ka inimlikke kannatusi. Eestis toimivaid tervishoiualaseid ennetustegevusi on võimalik kahe käe sõrmedel üles lugeda ning ka need ei toimi parimal võimalikul viisil – andmevahetust rahvastikuregistri ja terviseinfosüsteemi vahel ei ole võimalik sünkroniseerida, andmed on puudulikud ning lisaks puudub ülevaade ennetustegevuste tõhususest (effectiveness). 

Lisaks meditsiini tugevdamisele võiks abi otsida ka rahvatervishoiust, näiteks kui südame- ja veresoonkonnahaigused on peamised tervisekaotuse põhjustajad Eestis, siis tervist hoidev elustiil võimaldab 80% haigustest ennetada. Ka vaimse tervise mured ning vigastused on elustiili parandamise ja tervisedenduse abil sageli ennetatavad. Ennetustegevus vajab aga poliitilist toetust ja olulisi lisainvesteeringuid, mis aitavad vältida probleemide ja kulutuste süvenemist tulevikus. 

Valdkonda on juurde vaja tõendatud mõjuga sekkumisi, nt lastele ja noortele suunatud riskikäitumist ennetavad tegevused on ühed kulutõhusaimad lahendused. Samuti mõjutab inimeste elu-, töö- ja koolikeskkond seda, kuidas tervisealaselt käitutakse. Tervislikke valikuid toetav keskkond aitab vältida elustiilist tingitud haigestumusi ja surmasid. Mõjus ennetustöö nõuab aga ekspertide olemasolu, rahastust ja süsteeme ennetustöö kvaliteedi ja mõju hindamiseks. Tegu on pikaajaliste investeeringutega, mille tulemused ei ole koheselt nähtavad ning võivad selguda alles aastakümnete pärast, mistõttu on oluline tegevusi planeerida sihipäraselt ning võtta arvesse teadlaste ja rahvatervishoiu ekspertide teadmisi ja kogemust. 

Ennetustegevus eeldab ka inimese enda vastutuse suurenemist. Kuidas motiveerida inimesi rohkem oma tervise eest ennetavalt hoolitsema? Üks variantidest on võimestamine, mis on tervisedendusepõhine kontseptsioon, mille abil antakse inimesele piisavad teadmised, vahendid ja oskused, et ise enda tervise eest paremini hoolitseda. Võimestamise abil on võimalik suurendada terviseteadlikkust, parandada tervisekirjaoskust, tagada vajalikud vaimsed ja füüsilised vahendid, mille abil tervist hoida ja parandada. Teine variant on luua inimestele sobilik elukeskkond, et teha tervislike otsuste langetamine võimalikult lihtsaks. Kui võimestamise puhul lasub inimesel suurem vastutus iseenda tervise eest, siis sobiva keskkonna loomisel on tähtis roll otsustajatel ja linnade, ruumide planeerijatel.

Omades paremat ülevaadet, millistest tervishoiu väljakutsetest Eestis elavad inimesed mõjutatud on, kutsume üles tähelepanu pöörama, milliseid teemasid erakonnad Riigikogu valimistel oluliseks peavad ning kuidas plaanitakse probleeme lahendada.

Viimati lisatud