Isamaa usub, et perepoliitikas on esmatähtis eestlaste arvukuse tõstmine ja see baseerub õnnelikul paarisuhtel, majanduslikul kindlustundel ja teenuste kättesaadavusel.

Selle tagamiseks on Isamaal kaheksa perepoliitika lubadust,

sh

mitmed neist olemasolevate poliitikate edasiarendamine peredele soodsamas suunas a la

a)       tulumaksuvaba miinimum 5 000 eurot aastas iga lapse pealt,

b)      lastetoetuste võrdsustamine suurendades esimese ja teise lapse toetuse 100 eurole.

Kuid on ka uusi rõhuasetusi:

c)       õnneliku paarisuhte programmide rahastuse suurendamine 2 milj. aastas,

d)      eluruumide kättesaadavuse parandamine nelja ja enama lapsega peredele kuni 75 000 euro ulatuses.

Lisaks paar väiksemat lubadust a la e) abikaasade ühise tuludeklaratsiooni sisseseadmine, f) abielu riigilõivust vabastamine, g) vanemahüvitise-järgse hooldushüvitise adekvaatseks tegemine.

Perega seotud üksikuid lubadusi on ka tööturu (paindlikkus) ja pensionipoliitika all (lastega seotud soodustused).

Hakkab silma, et vaatamata teenuste kättesaadavuse olulisuse eeldusele, ei ole teenustega (lastehoid nt) seotud ükski lubadus. See tähendab lubadustes pigem kompenseerivaid, mitte investeerivad perepoliitikaid. Lisaks, arvestades ei Eestis sünnib üle poole kõikidest lastest nn vabaabielulisest kooselust (https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/sunnid), siis on ligi pooled pered Isamaa mitmetest lubadustest väljas. Seega kaitstakse pere kui institutsiooni, mitte niivõrd pereliikmeid.

SELGUS: a, b, d, g – jah. Õnneliku paarisuhte programm on lubadus, mille alla saab ilmselt kõike panna a la defineeri „õnn“. Kas ja mida annab meile riigilõivu puudumine abiellumisel või abikaasade ühine tuludeklaratsioon, pole selge.

TEOSTATAVUS: b on pigem inkrementaalne ja teostuks ka ilma Isamaa lubaduseta, g on varasemate valitsuste praak, mille korda tegemine on moraalne kohustus ja ka avalikkuse tähelepanu saanud, mistõttu pigem teostub.

PÕHJENDATUS: Üldiselt ei anna perepoliitika-alane kirjandus kinnitust, et rahaga lapsi osta saaks või et laste vähesuse taga on vähene soov abielluda: https://www.postimees.ee/7527811/miljonid-kuluvad-aga-naised-sunnitavad-ikka-kui-pahe-tuleb, pigem ei ole. Toetuste fiskaliseerumine (a la tagastame tulumaksu) on nn peidetud heaoluriigi meede, mille mõjusid on vähe uuritud, kuid ümberjagamise efekti mõttes tundub  tulumaksuvabastus pigem põhjendatud, st aitab mh kõige nõrgemaid.

TERVIKLIKKUS: Jah, enamus lubadusi kaitsevad pere kui institutsiooni („abielu ja lasterikkuse väärtustamine“), kuid kas ja mil määral see laste heaoluga seotud on, pole selge. Küll aga on selge, et traditsioonilised soonormid pigem taastoodavad palgalõhe ja emadustrahvi, mis omakorda mõnede perede lapsesaamise soovidele pigem vastu töötavad.

AMBITSIOONIKUS: Pigem ei, mitmed nn isetäituvad

ERISTUVUS: Eristub eluruumide kättesaadavuse lubadus ja ilmselt eluasemepoliitika on kasvavalt aktuaalne. Siiski, ootaks nutikust ja vähem omamise-keskset lähenemist.

Perepoliitika tunnussõnadeks: Lastesõbralik elukeskkond (8 lubadust):

a) töö- ja pereelu ühildamine (Toetame mõlemat vanemat paindliku töö- ja pereelu ühildamisel);

b) vajaduspõhised toetused (sõltumata peres kasvavate laste arvust);

c) üksikvanemate toetamine;

d) vanemahüvitise-järgne

haigus- ja hooldushüvitise õiglaseks muutmine;

e) erivajadustega laste abisüsteemi tõhustamine;

d) laste eneseabioskused ja vaimse tervise abiteenuste kogukonnapõhine kättesaadavus;

e) ohvriabi teenused ja toetused.

Lisaks paar lubadust võrdsete võimaluste all (sooline palgalõhe, peresõbralikud tööandjad ja neid soodustav maksusüsteem, ühised tuludeklaratsioonid koos- ja abielu paaridele).

Erinevalt Isamaast Reformierakond „heaoluriiki“ ei karda (siiski, mainitud üks kord kogu programmis), kuid on selget tüüpi heaoluriigi poolt – vajaduspõhised toetused ja omavastutus ehk „anna õng“-tüüpi arusaam heaoluriigist.

SELGUS: Lubadused üpris selged, v.a lubadus a, mille puhul jääb arusaamatuks, millised õiguslikud takistused täna segavad

TEOSTATAVUS: Vajaduspõhiste lubadustega, eriti see, mis rõhutab laste väärtustamist sõltumata laste arvust peres, on võetud poliitiline positsioon nii seniste universaalsete toetuste kui Isamaa vastu. Seega on nii poliitilisest loogikast kui ka nn poliitika tagasiside efektist (inimestele sageli meeldib see, mis on) tulenevalt küllalt tõenäoline, et vajaduspõhised toetuste lubadus ei teostu, st need jäävad pigem täiendama universaalseid (a la toimetulekutoetus, mis kehtib ka täna), kuid ei saa asendama senist universaalset laste- ja peretoetuste süsteemi.

PÕHJENDATUS: Põhjendatus sõltub siin ka sellest, mis on perepoliitika eesmärk (vt sel teemal eri riikide lähenemisi nt siin Sirp). Kui „lapsesõbralik keskkond“ tähendab kõige nõrgemate aitamist, siis on nii vajaduspõhisus, aga eriti üksikemade aitamine vägagi põhjendatud. Kui lähtuda siinse õhukese riigi kontseptsioonist (sotsiaalkulutused protsendina SKPst pigem väikseimad Euroopas) ja vaadata nende kulutuste osakaalusid ehk seda, kuhu see vähene läheb (vt nt siin https://ourworldindata.org/grapher/social-expenditure-as-percentage-of-gdp?country=~EST ), siis tänase jaotuse kohaselt kulub perepoliitikale ebaproportsionaalselt palju (sh siit on lastehoid ja -aiad väljas). Lisaks, heaolupoliitikas tuntakse nn ümberjagamise paradoksi (https://socialpolicyblog.com/2021/12/08/is-the-paradox-of-redistribution-still-valid/), mille kohaselt liig kitsalt sihistatud poliitikad võivad küll näida üllad, kuid ei pruugi jõuda kõige nõrgemateni (sh nii nendega seotud stigma, taotlemise keerukuse ja admin-suutmatuse tõttu).

TERVIKLIKKUS: Jah, lubadused moodustavad tervikliku ja pigem nn liberaalsele heaoluriigile omase arusaama perepoliitika rollist – vajaduspõhised toetused, omavastutus.

AMBITSIOONIKUS: Pigem ei, mitmed nn isetäituvad või hädavajalikud parandused (üksikemad, vanemahüvitise-järgse haigushüvitise parandused).

ERISTUVUS: Laste eneseabioskus eristub kui uudne, kuid ei saa aru, kas see on omavastutuse ülim küünilisus või mõistlik samm.

Eesti jaoks on väärtuslik iga laps … Peretoetuste personaalsus … Puudega lapsed vajavad erilist hoolt … Eesti kui lasteriik … Perepoliitika ei tohi olla vaid rahajagamise poliitika … Oluline on keskkond, kuhu laps sünnib … Lapsest lähtuv avalik ruum.

Konkreetsed lubadused:

a) Alates 2024. aastast on toetus esimese ja teise lapse kohta 150 eurot kuus, üksikvanema toetus 150 eurot kuus. Indekseerime kõik lastetoetused ning arendame vajaduspõhiseid peretoetuseid kõikidele peredele;

b) Jõuame iga lapse vajadustele vastavate teenuste pakkumiseni. Eesti on väike ja Eesti jõuab personaalselt igaüheni.

c) Puuetega lastega seotud lubaduste kimp (5);

d) Haigus- ja hooldushüvitise tõus (sh nii määr seniselt 80-100% ja vanemahüvitise järgse tänase ebaõigluse kaotamine);

e) Mõlemal lapsevanemal on võrdsed õigused ja kohustused lapse kasvatamisel sünnist saati ning laps vajab lähedast suhet mõlema vanemaga. Seetõttu ühtlustame lapsevanemate vanemahüvitisega tasustatud jagamatu aja pikkused võrdselt kuue kuuni mõlemale lapsevanemale.

SELGUS: Pigem selged ja konkreetsed, v.a b.

TEOSTATAVUS: Enamus lubaduste puhul senise suuna jätkamine, v.a laste-/peretoetuste fookus iga laps vs suurpered. Siiski, kuivõrd jäädakse universaalse toetuse disaini eelistamise juurde, siis teostatavam kui Reformi lubatud toetuste vajaduspõhisus. Personaalsed teenused on nii umbmäärane, et selle teostumist võimatu hinnata.

PÕHJENDATUS: Kui lähtuda vaesusriski statistikast (üksikemad) ja hoolduskoormuse ebavõrdsest jaotusest kui ühest võimalikust tegurist, mis pereloome otsuseid takistab, siis on põhjendatud, sh eriti a, c ja e.

TERVIKLIKKUS: Jah

AMBITSIOONIKUS: Enamus juhtudel mõõdukalt, v.a lubadus b, mis ilmselt polegi mõeldud täitmiseks, ehk on nn vote-seeking, mitte office-seeking lubadus

ERISTUVUS: Eelkõige eristuvad avaliku ruumi rõhuasetus ja vanemahüvitise võrdsem jaotus. Mõlemad väga tervitatavad algatused ja kooskõlas kaasaegse perepoliitika arusaamadega turvalise keskkonna ja soorollide tasakaalu olulisusest (vt nt Lauri et al. 2020 ja REGE) perepoliitika eesmärkide täitmisel. Avaliku ruumi olulisuse taga on tervitatavalt ideid puuetega laste kaasamiseks, kuid näeks ka siin laiemat vaadet, st mh tegevusi koolilaste iseseisvuse toetamiseks a la iseseisev/turvaline koolitee vs helikoptervanemlus.

Tugev pere ja kindel kodu … Lapsed ja pered on kaitstud… Lapsed vajavad kõigile võrdselt kohanduvat toetamist ning häid teenuseid, mis aitavad tööd ja pereelu ühendada igas olukorras ja igas piirkonnas. Lapsed peavad olema kaitstud ka toimetulekuraskustega peres. Erilist hoidmist vajavad lisavajadusega lapsed.

Põhilubadused (programmis esiletõstetud):

a) Seisame kõigi perede väärtustamise eest ja muudame perehüvitised õiglasemaks. Tõstame lapsetoetuse 150 euroni ja indekseerime selle. Kahekordistame üksikvanema toetuse.

b) Kahekordistame rahastust laste nõustamis- ja teraapiateenusele ning muudame teenuse kättesaadavaks.

c) Laiendame vanemahariduse kättesaadavust ning toetame kogukondlikke ennetus- ja peretöökeskusi ning loome vähemalt 10 uut keskust üle Eesti.

d) Toetame mittetöötavaid ja -õppivaid noori nende jõudmisel tööturule või kooli. Loome igasse kohalikku omavalitsusse juhtumikorraldaja ametikohad.

Lisaks pikk loetelu lubadusi, millest enamus seotud eri teenustega (erivajadused, vägivald, vaimne tervis, perelepitusteenus, seksuaalharidus) + nagu ka enamus teistel erakondadel vanemahüvitise-järgne haigushüvitise problemaatika + toimetulek

SELGUS: On selged

TEOSTATAVUS: Pigem teostatavad. Laste-/peretoetuste lubaduse sõna-sõnaline kattuvus Eesti 200 vastava lubadusega, sh iga laps vs suurpered rõhuasetus.

PÕHJENDATUS: Jah. On näiteks täheldatud siinse pika vanemahüvitisega seotud hädasid ning on lubatud mitmeid teenuseid, mis tööturule naasmist toetavad. Arvestades meie soolist palgalõhet ja seda toitvat hüvitiste süsteemi oleks eeldanud ka isade kaasatusele suunatud meetmeid + üllatav on, et lasteaedade problemaatika on praktiliselt väljas. Samas piirkondlikud probleemid varase hoiuga pole kuhugi kadunud (vt nt Riigikontroll vastav audit).

TERVIKLIKKUS: Jah, sh hea tasakaal toetuste ja teenuste vahel, sest üldjuhul peetakse teenuseid (nn in kind benefits) aitajatele lähemal olevateks ehk nende pakkumine on ses mõttes kontrollitud, et jõuab kindlasti sihtmärgini (vs toetused, mida võidakse ka kõigeks muuks kasutada).

AMBITSIOONIKUS: Pigem ei

ERISTUVUS: NEET noortele keskendumine (d) + teenuste rohkus, sh nende kogukondlikkus

Perepoliitika lahtihüpe on toimetuleku retoorikast ja vaesuse vähendamisest kantud, sh sektsioonis „lapsed ja pered“ on pikk (pikim erakondade lõikes) loetelu eesmärkidest ilma eriliste põhjendusteta. Loetelu saab laias kategoriseerida järgmiselt:

a) Toetused (suurendada olemasolevaid ja luua täiendavaid, sh puudega lapsi kasvatavatele, paljulapselistele ja üksikvanemate peredele + Tõsta lapsetoetus esimese ja teise lapse kohta 100 euroni, üksikvanemal 100 euroni; Indekseerida lapsetoetus ja pikendada toetuse maksmise perioodi lapse õppiva lapse korral 21ni)

b) Lasteaiakohad (tagada igale lapsele tasuta lasteaiakoht, sh KOVidele kulude kompenseerimisega)

c) Huviring (igale õpilasele üks tasuta spordi- või huvialaring oma kooli juures)

d) Auto ja eluase (Luua paljulapselistele peredele pereauto soetamise ning eluruumide korrastamise toetusmeetmed; noortele peredele võimalus saada kodu soetamiseks eluasemelaenu riigi käendusel; sotsiaaleluruumid)

e) Erivajadusega lapsed (Tagada hoiuteenus sõltumata elukohast, mis võimaldaks lapsevanematel osaleda

tööelus).

f) Töö- ja pereelu ühitamine (Hoolitseda selle eest, et vanem saaks pärast lapsega kodus oldud aega jätkata oma endisel töökohal; peresõbralike ettevõtete eeskujuks seadmine; vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmine)

g) Pakkuda välismaalt tagasipöördumise nõustamist igale perele ja üksikisikule, et lihtsustada Eesti elukorraldusega taas harjumist, koolikoha leidmist lastele ja muude praktiliste küsimuste lahendamist.

h) Peresuhted ja vägivald (Parandada paari- ja peresuhteid toetavate teenuste kättesaadavust, võimaldada noortel saada viivituseta psühholoogi/psühhiaatria abi; riigipoolse elatisabi efektiivne toimimine,  perevägivallaga võitlemine ja üleriigiline toetussüsteem ohvritele; teadlikkus märkamaks vägivalla ohvriks langenud lapsi ja väärkoheldud laste abistamine ja toetamine).

i) Suunata kohalikele omavalitsustele täiendavaid vahendeid, et igas omavalitsuses oleks vähemalt 1

lastekaitsetöötaja 1000 lapse kohta. Tagame riiklikult võimaluse lastekaitsetöötajate pidevaks

enesetäiendamiseks.

j) Suurendada laste ja lapsevanemate teadlikkust interneti ja digitaalsete kommunikatsioonivahendite

kasutamisega seotud riskidest.

SELGUS: Eesmärkide sõnastus selge, kuid kuivõrd loetelu on pikk ja kirev nagu ostunimekiri, sh pole päris selge, mis „õhtusöögiks tuleb“ ja kas see üleüldse süüa kõlbab.

TEOSTATAVUS: Enamjaolt olemasoleva suuna jätkamine paremale/kaugemale/kõrgemale (see auto lubamine ehk välja arvata, aga vaevalt, et see oligi mõeldud teostuma). Seega poliitilises plaanis teostatav, aga pole selge, mille arvelt (aga pole selge ka teiste erakondade puhul).

PÕHJENDATUS: Üks julgemaid lubadusi – ja seda nii enda pika nimekirja kui teiste erakondade lubaduste lõikes, on lasteaia kohatasu kaotamine (seda lubavad veel vaid rohelised). Kuivõrd alusharidus on oluline instrument nii sotsiaalse ebavõrdsuse, laste nn tugeva stardi kui lapsevanemate töövõimaluste mõttes, siis ka teaduslikult hästi põhjendatud, st inimkapitali teooria tasuvuse mõttes on iga alusharidusse pandud euro suurema tasuvusega nii efektiivsuse kui õigluse seisukohalt võrreldes millise iganes järgmise haridusetapiga. Ses plaanis, ja eriti „tasuta kõrghariduse võtmes“ on see lubadus mõistlik ja valdkonnakirjanduses ka hästi põhjendatud.

Samas, on ka mitmeid lubadusi, mille puhul on raske aru saada, millist probleemi lahendatakse (nt välismaalt naasnute aitamine, st kindlasti on tore, et üha rohkem Eestisse tagasi tullakse, aga minu kogemuses need inimesed on pigem rohkem kui vähem teadlikud, kuidas hakkama saada).

Ka õppelaenude lubadus on pigem narr, st seda kasutatakse nii vähe ja õppetoetuste ja – laenude süsteem vajaks põhjalikku kaasajastamist ja hüvitamine pole siin isegi mitte poolik lahendus.

TERVIKLIKKUS: Olgugi et „ostunimekiri“ on pikk, siis kuivõrd perepoliitika lahendused eeldavadki eri poliitikate head kooskõla (a la hüvitis + hoid + tööle naasmine + igapäeva praktikate ja nendega seotud soopõhise tasakaalu otsimine), siis teiste erakondadega võrreldes pigem hea tasakaal toetuste ja teenuste vahel. Mis on küll kahjuks ideaalist puudu, on isade kaasatuse suurendamise ideed.    

AMBITSIOONIKUS: Pigem igale poole natuke, mis pole iseenesest vale. Kohati on tunne, et pole polnud mahti eelmise korra lubadusi korrigeerida (nt vanemahüvitise paindlikumaks tegemine on hiljuti tehtud ja pole selge, mis veel ses plaanis vajaka või näiteks vajadus tagada, et lapsevanem saaks peale vanemahüvitist oma endisel töökohal jätkata; selle eest hoolitseb teatavasti töölepingu seadus).

ERISTUVUS: Eelviidatud terviklikkus. Kindlasti eristub ka see autoga seotud lubadus, aga see tundub pigem kohatu.

EKRE peretoetused on rubriigis „Päästame Eesti rahvusriigi!“ ja loetelu on küllalt napp, st läbisegi muude rahvastikuproblemaatikaga seotud lubadustega.

Selleks, et Eesti rahvusriiki päästa, on vaja EKRE sõnul „rakendada rahvastikupoliitikat, mis kasvatab eestlaste sündimust, soodustab välismaale lahkunud rahvuskaaslaste naasmist, piirab rangelt sisserännet, soodustab viimastel aastatel siia saabunute tagasirännet ning Eestisse püsivalt elama jäänud mitte-eestlaste lõimimist ning assimileerimist.“

Lubadused:

a) Tõstame peretoetusi ja vanemahüvitist.

b) Vähendame lasteaia kohatasu.

c) Seome pensioni selgemalt laste arvuga.

d) Toetame noori peresid tulumaksusoodustusega, vähendades tulumaksu veerandi ehk 5 protsendipunkti võrra iga peres kasvava lapse pealt mõlemal tööl käival vanemal.

e) Loome soodsa kodulaenu ja kustutame sellest neljandiku iga uue lapse sünniga.

f) Kustutame õppelaenu pooles ulatuses, kui peres on üks laps ning täies ulatuses, kui peres on kaks või rohkem last.

SELGUS: Napisõnalised, kuid küllaltki selged. Vanemahüvitise tõstmine – arvestades, et Eesti süsteem on Euroopa heldeim (st puhkuse pikkus * asendusmäär annavad kokku pikima täismakstud perioodi), on see küllalt selge seisukohavõtt ses osas „kus on naise koht“.

TEOSTATAVUS: Vanemahüvitise tõstmine pigem ei ole teostatav (see on niigi kalleim meede meie perepoliitika paketis) ja arvestades konteksti (teiste erakondade programmid, avalik arvamus, muude maade praktikad), siis ei näe sellel võimaluste akent ega ka rahalisi vahendeid. Mitmed meetmed on nn heaoluriigi fiskaliseerumise tööriistakastist (tulumaksusoodustused lastega peredele, pensionide seotus laste arvuga, kodu ostmise toetus jne) ja neid on ses plaanis lihtsam ellu viia, kuivõrd midagi ei jagata justkui ümber (kelleltki ei võeta ära), kulud on pika vinnaga ja on huvitatud osapooli (pangad näiteks), mistõttu tehtav.

PÕHJENDATUS:

Eesti perepoliitika on läbivalt olnud küllaltki traditsiooniline nii retoorikas kui ka poliitikavalikutes (vt nt all joonised + Mišeljova 2019). Kui taasiseseisvunud Eesti taas-perestav arusaam perepoliitikatest oli mõistetav reaktsioon nõukogudeaegsele lahti-perestamisele, siis on küllaltki narr muretseda madala sündimuse pärast riigis, mis poliitikatega emaks olemise trahvi ja palgalõhet taastoodab. Seega ei ole põhjendatud (vt nt REGE aga ka Lauri et al. 2020 või Budg et al 2016; Cukrowska …). Pigem oleks põhjendatud vanemahüvitise ühtlasemaks tegemise diskussioon (tänase miinimumi ja maksimumi vahe on mitmekordne ja kuuldavasti ka trikitamistele ajendav).

TERVIKLIKKUS: Niivõrd kuivõrd ikkagi traditsioonilise pere kaitsmise keskne (v.a lasteaia tasu alandamise plaan)

AMBITSIOONIKUS: Mitte eriti

ERISTUVUS: Jah, vanemahüvitise pikendamisest küll keegi rohkem ei räägi.

Rohelistel on perepoliitika sotsiaal- ja rahvastikupoliitika all.

„Roheliste prioriteet on tingimusteta tagatud toimetulek (TTT) sünnist surmani. Praegune süsteem ei suuda pakkuda adekvaatset sotsiaalmajanduslikku kaitset üha suurenevale hulgale inimestele.“

Lubadused:

a) Väärtustame kõiki lapsi võrdselt ja tagame kõigile väärika toimetuleku. Lapsetoetuse suurus ei peaks sõltuma lapse sündimise järjekorrast.

b) Säilitame ühekordsed, elusündmustega seotud toetused (lapse sünd, kooliminek jne).

c) Anname neile, kes ei suuda elatist maksta, võimaluse tasuda elatisemakse riigile oma aja ja ühiskonnale vajaliku tööga. Riik teeb makse võlgniku eest, kuniks ta leiab elatise maksmiseks piisava sissetulekuga töökoha.

d) Eraldame omavalitsustele raha ja aitame välja töötada põhimõtted, kuidas lapsehoidmist kompenseerida nii, et laps oleks hoitud ja vanemad saaksid töötada. 1,5-aastane laps ei ole veel valmis terve pikka päeva olema lastehoius või -sõimes.

e) Haige lapse hooldamine ei tohi vähendada vanema sissetulekut. Hüvitame haige lapse hooldamist 1. päevast ja 100%-lt.

f) Käivitame eluasemeprogrammi, kus peredel pakutakse läbi omavalitsuste võimalust saada soodsal tingimusel kinnisvara väikeses linnas, alevis või alevikus. Toetame perede elamaasumist ääremaadele eluaseme remondi toetusrahaga, mis on kümnendik kinnisvara ostuhinnast ja omandi seisukorrast.

g) Toetame kõigile lastele tasuta lasteaiakohta ja lasteaiatoitu.

SELGUS: Pigem selged (v.a lubadus a) ja (retoorikas vähemalt) võetud nn elukaare-põhine vaade sotsiaalsetele riskidele, mis on igati kooskõlas kaasaegse heaoluriigi lähenemisega perede vajadustele (Lauri ja Toots 2015).

TEOSTATAVUS: Kohati on lubadused väga idealistlikud ja mitte väga suurt (vähemasti mitte konkreetselt numbriliselt väljendatuna) rahakulutust eeldavad. Pigem teeb mõtlikuks lubatu realistlikkus ja/või pikk plaan, st kellele ei meeldiks elada maailmas, kus elatisvõlgnikute suhtes valitseb suur empaatia ja noored pered on kui Eesti Bullerby’d, kuid kuidas see tegelikult teostuks nii avaliku arvamuse (elatisvõlgnike) kui pimeda talve ja tühja (sh avalikest teenustest tühja) ääremaa kontekstis …

PÕHJENDATUS: Lasteaedade kohatasu ja paindlikkusega seonduv on hästi põhjendatud (vt ka Keskerakonna lubaduste põhjendatuse osa). Muide, Eesti laste lasteaiapäevad on ühed pikimad (OECD Family Database).

TERVIKLIKKUS: Lubatakse elukaarepõhist lähenemist, aga lubadused ise on pigem siit ja sealt nurgast (võib muidugi olla, et elukaar jätkub teistes peatükkides, haridus, tööturg, pension).

AMBITSIOONIKUS: Mõõdukalt, st lasteaia kohatasu kaotamine oleks selge ja uus otsus. Ka elatisrahaga seonduv.

ERISTUVUS: Lubadused eristuvad kergelt nii sisu (elatisvõlglased, pered ääremaale) kui ka keelekasutuse inimlikkuse mõttes. Ses plaanis kindlasti mu lemmiklubadused. 😊 Aga kas äkki ka natuke eluvõõrad, aga võib ju mõelda nii, et oleme empaatiavõimelisele ühiskonnale vähemalt sammuke lähemal kui meil on selline erakond, kes nii julgeb ja tahab lubada.