Mõttekoja Praxis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmi analüütikud lugesid erakondade
valimisplatvormi (v.a Parempoolsed, kelle programm avalikustati teistest hiljem), et analüüsida,
kuidas on neis käsitletud soolise võrdõiguslikkuse teemad.
Valimisprogrammi formaat seab piirangud teemade süvitsi avamiseks, kuid isegi seda piirangut
arvestades nappis erakondade lubadustes soolise võrdõiguslikkusega seoses nii konkreetsust kui ka
lahendusi, mis viiksid seda valdkonda edasi. Pikemast kui 4-aasta plaanist ükskõik millises valdkonnas,
sh soolise võrdsuse küsimustes, annavad aimu ka erakondade põhikirjad, maailmavaatelised
printsiibid ja visioonidokumendid. Seega peaks tark valija end lisaks riigikogu valimiste programmile
kurssi viima ka erakondade üldisemate tõekspidamistega.

1. Sooline võrdsus kui väärtus ja põhimõte
Soolisele võrdsusele kui põhimõttele viitavad vaid paar erakonda, mis võib tähendada, et erakonnad
ei ole teadvustanud, et Eestil on selles vallas jätkuvalt lahendatavaid probleeme. Edumeelsena jäävad
silma Eestimaa Rohelised, kes mainivad olulisemaid inimõigusleppeid ning diskrimineerimise keeldu.
Erakonna eesmärgiks on luua ühiskond, kus kõik inimesed tunnevad, et neid austatakse ja
väärtustatakse, olenemata erivajadusest, rahvusest, sooidentiteedist või orientatsioonist, elukutsest.
Mõnevõrra uudsena mõjub tavapäraste diskrimineerimistunnuste nimekirjas elukutse, millega seoses
diskrimineerimise vastu näiteks võrdse kohtlemise seadus kaitset ette ei näe. Roheliste programm
käsitleb ainsana transinimeste heaolu ning väärib selle eest kiitust. Rohelised toetavad sootähise
muutmise protsessi lihtsustamist, mittebinaarse sootähise võimaldamist dokumentides ning soolist
üleminekut inimlikul ning austaval viisil.
Soolise ebavõrdsuse kui probleemiga lubavad tegeleda ka Sotsiaaldemokraadid, kelle programmis
loetletakse samuti valik diskrimineerimistunnuseid, sh sugu. Ka sotsiaaldemokraatidel on tunnuste
hulgas loetletud praktikas tundmatu tunnus – laste arv, mis viitab pigem viimase aasta poliitilisele
debatile lastetoetuste ümber kui võrdõigusnormide tundmisele. Soolise ebavõrdsuse põletavamate
probleemidena loetletakse programmis naiste vähesust ettevõtete juhtorganites ja
valimisnimekirjades ning võrdõigusvoliniku võimekust seista vastu diskrimineerimisele. Sotsid
lubavad kohustada avaliku sektori asutusi läbi viima tegevusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks.
Soolise võrdõiguslikkuse seadus aga kohustab juba avalikku sektorit poliitikakujundamisel soolist
võrdsust läbivalt edendama. See lubadus oleks vajanud täpsustust, mis muutub juba olemasolevale
kohustusele lisaks. Samuti mainitakse soolise võrdõiguslikkuse kavu, millele lubavad sotsid anda
„sisu“. Viimane lubadus käib arvatavasti ülikoolide ja teadusasutuste kavadele, mida nõuab „Euroopa
horisondi“ rahastu, ning mis eksperdi silmis „sisu“ nii väga ei vajagi, pigem kavade koostajate poolt
innukat täideviimist. See on aga juba teadusasutuste kätes.
Väga sisuline ja soolõime vaatest tähtis sotside lubadus on hakata olulisematele seaduseelnõudele
lisama riskianalüüsi eelnõu kavandatavate muutuste keskkonna- ja sotsiaalse, sealhulgas soolise
võrdõiguslikkuse mõju kohta. Sellist mõju tuleb eelnõude koostamisel hinnata juba täna, aga tihti
jäävad need analüüsid just soolise mõju osas pinnapealseks, mis tähendab, et sotside soov seda
praktikat täiustada on tervitatav.

Sisukas peatükk inimõiguste ja võrdsusküsimuses on ka erakonnal Eesti 200. Eesti 200 kasutab
retoorikat, mis on võrdsuspoliitikas levinud – igaüks peab tundma end „võrdväärse ühiskonna
liikmena“, omama „võrdseid võimalusi teistega“. Samuti leitakse, et riik peaks pöörama
„eritähelepanu erinevate ühiskonnagruppide võrdsetele õigustele ja võimalustele tervishoius,
hariduse kättesaadavuses, perekonnaõiguses ja inimese identiteedi enesemääratluses“. Ebavõrdsust
nähakse struktuurse probleemina, sest see „kajastub lõpuks meie kõigi heaolu languses ja ka kuluna
riigieelarve ridades“. Nende sõnade kõrval oleks võinud julgemini kasutada ka sõna „sugu“, sest
võrdseid võimalusi võib tagada nii rahvus- kui ka usuvähemustele, puuetega inimestele ja LGBTQI
inimestele. Kui sugu ei mainita, ei ole teada, kas ka sooline võrdsus saab erakonna tähelepanu. Ühena
vähestest erakondadest peab Eesti 200 oluliseks seda, et riigikogus oleks naiste osakaal lähedasem
nende osakaalule ühiskonnas. Erakondade riikliku rahastus seataks sõltuvusse naiste osakaaluga
riigikogu fraktsioonides.
Reformierakond jääb soolise võrdsuse kui põhimõtte või väärtuse mainimisel umbmääraseks ja
kidakeelseks. Inimõigusi üldisemalt mainitakse läbi riikidevahelise koostöö ning soovi panustada
rahvusvahelistes organisatsioonides, mille eesmärk on inimõiguste kaitse. Erakonna eesmärgina
nimetatakse võrdsete võimalustega heaoluriiki, naiste ja meeste võrdsust aga ei mainita.
Keskerakond mainib sarnaselt Reformierakonnale inimõigusi seoses välispoliitikaga, nimelt öeldakse,
et „Eesti huvides on, et kogu maailmas edendataks väärtuspõhist poliitikat“, sh tagataks inimõigused.
Isamaa programmi järgi on inimõiguste üks „põhiallikaid kristlik käsitlus inimesest kui ainulaadsest
kunstiteosest, kel on oma vastutus ja väärikus“. Sarnaselt EKREle ei leia Isamaa programmist
väärtusena soolist võrdsust.

2. Soopõhine vägivald
Kasutame siin mõistet soopõhine vägivald, mille alla kuulub ka lähisuhtevägivald ning erakondade
poolt kasutatud mõiste „perevägivald“.
Eesti 200 lubab algatada perevägivalla vastase seaduse koostamise, sest „kehtivad seadused ei kaitse
vägivalla ohvreid, sest võimaldavad vägivallatsejal jätkata vägivallatsemist ka aastaid peale suhte
lõppemist, kasutades õigussüsteemi selle vahendina“. Parandada soovitakse ka perevägivalla ja
vägistamise ohvrite kaitset, sh luua ohvrite pikaajalise toetamise võimalused. Eesti 200 pooldab ka
vägistamise regulatsiooni nõusoleku põhimõtte sisseviimist.
Perevägivalla vastu võitlemiseks soovivad kehtivat õigust muuta ka Rohelised. Lisaks näevad Rohelise
ette terve rea muutusi, et tagada kaitse ohvritele, sh uuritaks kuritegu edasi ka siis, kui avaldus on
ohvri poolt tagasi võetud, koolitataks seksuaalkuritegude spetsiifikas kõiki õigussüsteemi osapooli
ning perevägivalla ohvrite tugikeskustele tagataks stabiilne rahastus.
Seksiks nõusoleku küsimuses on rohelised Eesti 200 võrreldes veelgi konkreetsemad. Pooldatakse
lähenemist, et igasugune nõusolekuta seksuaalakt on kuritegu.
Reformierakond sedastab lakooniliselt, et lähisuhtevägivalla ohvritele tuleb tagada vajalik tugi ja
turvaline keskkond kuni ohu lõppemiseni. Nõusoleku teemat programm ei puuduta.
Suuremat tähelepanu on pere- ja soopõhise vägivalla vähendamise teemale pööranud
Sotsiaaldemokraadid. Lisaks ohvrite toetamisele, tugikeskuste stabiilsele rahastamisele ning
spetsialistide koolitamisele, soovitakse luua programm lähisuhtevägivalla vähendamiseks ning selle
põhjustajate käitumismustrite murdmiseks. Sotsid lubavad ka perelepitusteenuse väljaarendamist.

Sarnaselt rohelistele lubavad sotsid muuta karistusõigust selliselt, et igasugune nõusolekuta
seksuaalakt on kuritegu.
Keskerakond lubab võidelda perevägivalla vastu ja luua ohvritele üle Eesti toetussüsteemi vajadusel
uue iseseisva elu alustamiseks. Mõnevõrra deklaratiivselt lubatakse, et toetatakse laste ja naiste
varjupaikade ning turvakeskuste tegevust. Mida see lubadus sisuliselt tähendab, seda ei avata.
Isamaa lubab pöörata erilist tähelepanu perevägivalla ennetamisele ning vägivallaohvrite
toetamisele. Perehariduse programmide ja pereteraapia abil loodetakse lähisuhtevägivalda
teadvustada, ennetada ja avastada. Lubatakse ka süüdlaste vastutuselevõtmist ning ohvriabi ja
vägivallast loobujate tugiprogramme.
Soopõhise vägivallaga võitlemise küsimuses joonistuvad edumeelsematena välja Eesti 200, Rohelised,
Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa.

3. Naised riigikaitses
Kaitsevaldkonda peetakse siiani peamiselt meeste alaks. Kaitseministeeriumi andmetel on Eesti
tegevväelaste seas naisi umbes 10% (Siplane, 2017) 1 , ajateenistuse läbinud naisi on Eestis 2021. aasta
seisuga kokku vaid 159 2 kõigi aastate kohta kokku, samal ajal kui iga-aastane ajateenistuse läbinute
arv jääb umbes 4000 kanti. Reformierakond alustab oma programmi julgeoleku ja riigikaitse
teemadega, mis valijatele praegu eeldatavasti korda läheb. Kahjuks on selle alateema ainus otseselt
naisi puudutav punkt pealiskaudne ja deklaratiivne – „kaasata Kaitseväkke rohkem naisi“. See on
olnud Kaitseväe eesmärk juba viimased 10 aastat. Teadaolevalt ei ole selle aja jooksul tehtud naistele
sobiliku varustuse hankeid ega pingutusi valdkondlike tõrjuvate hoiakute murdmiseks. Programmi
tekstis on ka kiirelt turvalisse tsooni maandutud deklareerides, et „lisaks tuleb arendada
Naiskodukaitset ja noorsootööd“ selgitamata, kuhu suunas või meetoditega arendada plaanitakse.
Eesti 200 rõhutab naiste elanikkonnakaitse õppesse kaasamise olulisust, mis võimestab naisi kriisides
hakkama saama. Sotsiaaldemokraatlik erakond soovib soodustada naiste puhul just vabatahtlikku
osalemist riigikaitses, sh kaitseväeteenistuses. Keskerakond rõhutab samuti naiste vabatahtliku
osalemise olulisust ajateenistuses. Kõige konkreetsem kaitsevaldkonna lubadus tuleb ent Roheliste
programmist, kes olles võtnud eeskujuks Norra lähenemise sooneutraalsele ajateenistusele toovad
välja, et kaitseväes ja lahingutegevuses on olulised konkreetsed omadused ja oskused, mitte sugu, ja
lubavad kaitseväekohustuse rakendamisel prioritiseerida võimeid ja oskusi, mitte sugu. Isamaa ainus
riigikaitseline lubadus, mis on puudutab tüdrukuid, on kohustusliku riigikaitseõpetuse sisseviimine
gümnaasiumis ja kutsekoolides. Seda lubavad ka Keskerakond ja Reformierakond. SDE lubab
riigikaitseõpetust parendada ent mitte kohustuslikuks muuta. Juba aastaid on 75% Eesti
üldhariduskoolides riigikaitseõpetus valikainena kättesaadav ning iga-aastaselt läbib selle õppeaine
umbes viiendik kõikidest gümnaasiumiõpilastest. Programmides ent ei joonistu välja seost, kuidas
riigikaitseõpetuse läbimine võiks viia suurema valmisolekuni ka tüdrukute puhul läbida
(vabatahtlikult) ajateenistus ja sealt edasi jääda tegevteenistusse. Samuti ei ole selge, kuidas
vabatahtlikkuse soosimine peaks tegelikkuses muutma Kaitseväge sooliselt võrdsemaks
organisatsiooniks või kuidas praegu 16 000 liikmega Kaitseliit hõlmaks tulevikus suuremat arvu
vabatahtlikke naisi. Tööealist elanikkonda on Eestis umbes 800 000 inimest ja neist umbes pooltel
puudub väljaõpe sõja- või kriisiolukorras toimetulekuks. Valimisprogrammid võiksid seada sellised
1 Siplane, A. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Kaitseministeerium. Raport. Naised eesti Kaitseväes. Motivatsioon,
suhtumine, kogemused ja väljakutsed. 2017
2 KRA. Kaitseressursside Ameti 2021. aasta aruanne. Kaitseväekohustuse täitmine riigis. 2021 https://kra.ee/kodanik-ja-
riigikaitse/uuringud-ja-aruanded/

suured ühiskondlikud eesmärgid nagu riigikaitselise väljaõppe ja oskuste tagamine kõigile elanikele,
sõltumata soost, oluliselt pikema aja kui nelja aasta peale.

4. Palgalõhe
Sooline palgalõhe ei ole programmides populaarne teema. Rohelised toetavad „palgalist
võrdõiguslikkust“, mis on uudismõiste. Tavapäraselt räägitakse individuaalsetele töösuhetele viidates
võrdsest palgast sama või võrdse töö eest ning ühiskondlikust probleemist rääkides soolise palgalõhe
vähendamisest. Reformierakond lubab vähendada soolist palgalõhet ning aidata tööandjatel soolist
palgalõhet organisatsiooni tasandil vältida. Muuhulgas mainitakse tööandjatele loodavat digitaalset
instrumenti, millest üks suuremahuline projekt on sotsiaalministeeriumis juba töös, st lubatakse
midagi, mida juba tehakse. Sotsid kasutavad Roheliste kombel ebamäärast retoorikat, millel lisaks
puudub viide soole. Kinnitatakse, et võrdse tööpanuse eest tuleb maksta inimestele võrdset palka ja
et võrdväärse töö eest tuleb maksta inimestele võrdset tasu nii avalikus kui ka erasektoris. Kuivõrd
naiste ja meeste võrdse tasustamise põhimõte kehtib Eestis juba aastakümneid, ei ole selge, mida
sellise deklaratsiooniga taotletakse. Keskerakond lubab ambitsioonikalt vähendada nii soolist kui ka
ealist ja rahvuspõhist palgalõhet koostöö ning läbipaistva ja õiglase palgapoliitika abil nii avalikus kui
erasektoris. Ajal, kui Eesti valitsus valmistab ette palga läbipaistvuse direktiivi ülevõtmist, oleks
võinud see lubadus olla konkreetsem, st milliseid seadusi ja millisel viisil muudetakse, et läbipaistvust
saavutada ja individuaalsete palga läbirääkimiste mõju vähendada.
Eesti 200 soolist palgalõhe ei maini, aga lubab see-eest õpetajate palgatõusu ja palgamudelit, mis
võib naistekeskse tegevusalana mõjutada ka palgalõhet. Soolist palgalõhe ei käsitle ka Isamaa, kes
aga toetab sotsiaalhoolekandevaldkonna, kus suures enamuses tööl naised, töötajate palgakasvu.
Samuti lubab tõsta õpetaja töötasu alammäära 125 %-ni Eesti keskmisest palgast.

5. Vanemlus ja perepoliitika
Perepoliitikast räägivad EKRE ja Isamaa programmid sündimuse suurendamise võtmes. Lubatakse
heldelt erinevaid toetusi – olgu selleks õppelaenud kustutamine, laste arvuga seotud pension või
maksu- või laenusoodustused. Samuti on sündimuse tõstmist eraldi eesmärgina toonud välja
Keskerakond, kes soovib esikohale tõsta rahvaarvu kasvamise. Uuringud on ent näidanud, et raha ei
ole enamasti tõhusaim meede sündimuse suurendamiseks. Pigem on sündimust võimalik mõjutada
laiahaardelise lähenemisega, kus pööratakse tähelepanu soolisele võrdsusele tööturul ning
lastehoiuvõimaluste tagamisele ja lastele suunatud teenuste täiendamisele (tasuta lastehoid,
koolilõunad, koolitransport, lastega arvestav ruumiloome jms). Tööd ja pereelu peab saama
suuremate keerukusteta ühitada, et sünniks rohkem lapsi.
Eeskujulikult räägitakse mitme erakonna (Reformierakond, Isamaa, Keskerakond, SDE) programmis
perepoliitika all mõlema vanema toetamisest. Nii Reformierakond, Eesti 200, Keskerakond kui SDE
toovad välja ka meetmeid üksikvanemate toetamiseks – mõned neist on konkreetsemad, mõned
üldsõnalisemad. Üksikvanemaid ähvardab paaridest rohkem vaesusrisk ja see ohustab üksikemasid
rohkem kui -isasid. Üksikvanemate toetamise puhul on peamiselt piirdutud rahalise toega ja
käsitletud pole suuremat töö- ja pereelu ühitamise konflikti. Kui Reformierakond lubab kaasajastada
üksikvanema toetamise põhimõtteid, siis SDE lubab kahekordistada üksikvanema toetuse, mis viimati
tõsteti alates 2023. aasta veebruarist 80 eurole (enne seda oli see muutumatuna olnud 19,8 eurot 20
aastat). Keskerakond lubab üksikvanema toetuse tõsta 100 eurole ning luua ka täiendavaid toetusi.
Eesti 200 lubab üksikvanema toetust suuruses 150€. Rohelised oma programmis eraldi
üksikvanemaid ei käsitle. Isamaa juhib oma programmis küll tähelepanu üksikvanema perre sündinud

laste huvide kaitsele, ent konkreetsem toetus üksikvanematele on jäetud lahti kirjutamata. Samas
nenditakse riigi rolli olulisust lapsevanematele sotsiaalse kaitse ja kodulähedaste teenuste tagamisel.
Murelikuks muudab ent Isamaa programmis sõnastatud termin „perevaenulik propaganda“, mille
vastu soovitakse seista, aga mille sisu on jäetud lahti kirjutamata ja mis annab aimu vaenulikest
hoiakust erinevate peremudelite ning ka soo- ja seksuaalsete identiteetide suhtes. Sarnaselt kirjutab
ka EKRE oma programmis, et nad ei luba perekonna tähenduse muutmist õigusaktides ning annavad
mõista, et perekonnad, kus last kasvatavad kaks ema või kaks isa, riigi lugupidamist ega kaitset ei
vääri.
Mitu erakonda on toonud välja töötavate lapsevanemate majandusliku kaitse vajaduse – nii Eesti 200,
Sotsid, Rohelised kui ka Isamaa seisavad hooldushüvitise määra tõstmise eest ning adresseerivad ka
praegust olukorda, kus vanemapuhkuselt naasnud vanemad, kes peavad haige väikelapsega koju
jääma, kaotavad hoolduslehe ajal suure osa oma sissetulekust, sest 80 protsenti päevatulust, mis
haige lapse hooldamise eest või ise haigeks jäädes kindlustatule makstakse, arvestatakse eelmise
kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku pealt. Vanemahüvitiselt aga sotsiaalmaksu ei
võeta, vaid arvestatakse hooldustoetust miinimumpalga alusel.
Eesti 200 programmist võib ka lugeda edumeelse sammuna plaanist ühtlustada lapsevanemate
vanemahüvitisega tasustatud jagamatu aja pikkused võrdselt kuue kuuni mõlemale lapsevanemale,
et tagada paremini mõlema vanema võrdsed võimalused osaleda lapse kasvatamisel sünnist saati.
Sotsid on sarnase lubaduse sõnastanud ebamäärasemalt, lubades toetada vanemapuhkuse
paindlikku jagamist lapsevanemate vahel, mis adresseerib emade suuremat hoolduskoormust, ent
pole piisavalt selgesõnaline isade rolli suurendamiseks.
Peresõbraliku töökeskkonna soodustamise vajadusele on eraldi tähelepanu juhtinud nii Keskerakond,
Sotsid, Reformierakond kui ka Eesti 200. Samas jääb veidi umbmääraseks Keskerakonna üldine
lubadus tõsta eeskujuks peresõbralikke ettevõtteid, kes avavad oma töötajate laste tarbeks
hoiutubasid, võimaldavad emadel ja isadel teha kaugtööd ning hoolitsevad selle eest, et väikelaste
vanemad saaksid võrdselt teistega oma kutsetööle pühenduda ja ametiredelil edeneda.
Tunnustamine ja riiklike meetmetega soodustamine on erineva mõjuga tegevused. Samas lubab
Keskerakond soodustada senisest enam tööandja võimalusi oma töötajatele lastehoiuteenuse
pakkumiseks, mis on juba konkreetsem lubadus kui vaid tunnustamine. Rohelised toovad samuti
eraldi välja vajaduse arendada välja lapsehoiuvõimalused, et 1,5aastased lapsed ei peaks veetma
tervet päeva lastehoius, kui nende vanemad peavad tööle naasma. Sarnaselt, ent taas üldsõnaliselt,
on töö ja pereelu ühitamise vajadusele programmides tähelepanu juhtinud ka Reformierakond,
lubades toetada mõlemat vanemat töö ja pereelu ühitamisel. SDE lubab tagada seadustega pereelu ja
töö ühitamist soosivad töösuhted.

6. Tervishoid
Tervishoiu sootundlikku käsitlemist oli programmides vähe. Erandiks on siinkohal Isamaa, kes lubab
pöörata süvendatud tähelepanu emade ja laste terviseseisundile ja toetada meeste
terviseprogrammide koostamist kvaliteetselt elatud aastate arvu tõstmiseks vähemalt 4 aasta võrra.
Seda, et meeste ja naiste oodatav eluiga on erinevad ja ka tervena elatud aastaid on meestel vähem,
on oma programmis maininud Reformierakond. Vaimse tervise teema on enamikes programmides
kaetud sageli rõhuga noortel ja lastel, ent ilma soolise tundlikkuseta.
Tervishoiuvaldkonnas on positiivne EKRE lubadus haiglates, kus on likvideeritud sünnitusabi teenus,
tagada ööpäevaringne ämmaemanda valve ja peremeditsiinis rahastade ämmaemandusteenuse

laiendamist. See on kahtlemata oluline äärealadel elavate sünnitajate elukvaliteedi parandamiseks.
Samas ei saa selle erakonna tööd reproduktiivtervise valdkonnas kuigi kõrgelt hinnata, kuna
programmist saab lugeda ka seda, et erakonna eesmärgiks on vähendada meditsiinilise põhjenduseta
abortide arvu ning lõpetada abortide rahastamine maksurahaga. Uuringud on näidanud, et abortide
keelustamine ja ligipääsetavuse piiramine on otsene oht naiste tervisele. Eesti on maailmas esirinnas
teismeliste abortide ja raseduste arvu langusega ja selle taga on nii naistearstide hea töö,
tervishoiuteenuste ning rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus kui ka seksuaalharidus. Seda
kummalisem on lugeda ka Isamaa programmist, et plaanitakse piirata seksuaalharidust ja seotakse
selle olemasolu meelevaldselt „perevaenuliku propaganda“, „sooärevuse“ tekitamise ning riskiga
noorte vaimsele tervisele.
Ainuke erakond, kes on oma programmis tajunud ja sõnastanud ohu abordiõigusele, on Rohelised,
kes lubavad kaitsta õigust abordile olenemata ravikindlustuse olemasolust. Samuti toetavad
Rohelised inimeste õigust lasta end soovi korral steriliseerida, sidumata seda õigust laste arvu ja
patsiendi vanusega (praegused tingimused piiravad steriliseerimisele ligipääsu nii meeste kui ka
naiste puhul laste arvu, vanuse ja tervisliku seisundiga).
Tervishoiuteemadest jäi silma ka sõeluuringute teema. Isamaa küll lubab tõsta sõeluuringutele
kutsutavate naiste vanusepiiri 75 eluaastani, mis on iseenesest positiivne lubadus, ent unustab
sootuks mehed, kes samuti peaksid olema sõeluuringute sihtgrupp ja keda praegu kutsutakse nt
jämesoolevähi sõeluuringutele kuni 69. eluaastani. Keskerakond on sõeluuringute kui
ennetustegevuse olulisuse oma programmis naistele ja meestele viitamata lahti kirjutanud, st selles
küsimuses ollakse sootuimad. Eesti 200 programmis on kirjas, et eritähelepanu tuleb pöörata
erinevate ühiskonnagruppide võrdsetele õigustele ja võimalustele tervishoius, mis võib viidata nii
soogruppidele kui ka vähemustele.

Kokkuvõtte asemel
Valimislubaduste kõrval lugesime tekste ka sootundliku keelekõrvaga. Keelekasutus peegeldab ju
soorollide tajumist ning soolistatud sõnade kasutamine mõjutab ümbritsevat reaalsust. Näiteks riivas
Reformierakonna, Roheliste ja SDE programmis silma sõna „põllumees“ läbiv kasutamine. Kuigi eesti
keeles on naisi kaasavaid alternatiive palju (talunik, põllumajandustootja, talupidaja jms), olid
programmikirjutajad langetanud valiku just selle sõna kasuks. Sooliselt kaasava mõiste kasutamise
eest oma programmis tuleb kiita Keskerakonda ja Isamaad. Eeskujulikud olid ka need erakonnad,
kelle programmis räägiti hooldusteemasid puudutades mõlemast vanemast, mitte vaid emadest.