Kui arenenud maailmas nähakse perepoliitikat paljuski tööturupoliitikana, siis Eestis on laste „tellimine“ elanikelt jätkuvalt legitiimne, kirjutab erakondade valimisplatvorme analüüsinud Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsent Triin Lauri.

Perepoliitika on ka varasematel Riigikogu valimistel olnud üks keskseid teemasid, ent varasemalt pole lasteaiakohtade, töö- ja pereelu ühitamise teemade kõrvale ja ehk isegi asemele pakutud nii ulatuslikke rahalisi toetusi. Üleüldise toimetulekustatistika valguses on see pigem ootamatu.

Perepoliitika-alane akadeemiline kirjandus on üha rohkem seda meelt, et perepoliitika on paljuski hoopis tööturupoliitika. Samas mitme Eesti erakonna nägemuses on sündide suurendamisele suunatud lapsi elanikelt „telliv“ hoiak endiselt vägagi legitiimne. EKRE ja Isamaa programmides on perepoliitika rahvuse ja selle päästmise teenistuses, ülejäänud erakondadel aga pigem sotsiaalpoliitika oluline osa.

Puudega lapsed valguse kätte

Kui vaadata parteide valimisplatvormide rõhuasetusi aastatel 2011-2019, siis traditsioonide, aga eriti rahvusluse olulisuse rõhutamine on siinsete parempoolsete erakondade ootuspäraselt süsteemne. Võrdluseks, sotsiaalse õigluse teemad on platvormides oluliselt väiksema väljapaistvusega. Puudega laste ja hoolduskoormuse küsimused on kõikide erakondade platvormides esindatud, sh mõnedel perepoliitika, teistel tervisepoliitika all. See on märkimisväärne muutus, kuivõrd mõlemad teemad on olnud nõukogude taagast tulenevalt pikalt n-ö vaiba alla lükatud, kuigi mõjutavad otseselt perede heaolu.

Erakond Isamaa lubaduste puhul hakkab silma, et neist ükski pole seotud teenuste (nt lastehoid) kättesaadavuse parandamisega. Seega on tegemist pigem kompenseeriva, mitte investeeriva perepoliitikaga. Arvestades, et Eestis sünnib üle poole kõikidest lastest nn vabaabielulisest kooselust, siis perepoliitika sidumine abieluga jätab ligi pooled pered Isamaa mitmetest lubadustest väljas. Seega kaitstakse pere kui institutsiooni, mitte niivõrd pereliikmeid.

Rahaga lapsi ei osta

Üldiselt ei anna perepoliitika-alane kirjandus kinnitust, et rahaga lapsi osta saaks või et laste vähesuse taga oleks vähene soov abielluda. Ka on selge, et traditsioonilised soonormid pigem taastoodavad palgalõhe ja emadustrahvi, mis omakorda mõnede perede lapsesaamise soovidele pigem vastu töötavad.

Erinevalt Isamaast Reformierakond mõistet „heaoluriik“ ei karda, olgugi, et see esineb programmis vaid korra. Reformierakond pooldab vajaduspõhiseid toetusi ja omavastutust ehk „anna õng“-tüüpi heaoluriiki. Vajaduspõhiste toetuste lubamisega ja lubadusega lapsi väärtustada sõltumata laste arvust peres on võetud poliitiline positsioon nii seniste universaalsete toetuste kui Isamaa perepoliitika vastu. Seega on nii poliitilisest loogikast kui ka nn poliitika tagasiside efektist (inimestele sageli meeldib see, mis juba olemas on) tulenevalt küllalt tõenäoline, et Reformierakonna vajaduspõhiste toetuste lubadus ei teostu.

Ümberjagamise paradoks

Kui lähtuda Eesti õhukese riigi kontseptsioonist (sotsiaalkulutused protsendina SKPst pigem väikesed) ja vaadata meie sotsiaalkulutuste struktuuri, siis kulub perepoliitikale täna ebaproportsionaalselt palju. Ses plaanis on mõnede parteide kihk vajaduspõhiste toetustega seotud lubadusi anda mõistetav. Siiski, heaolupoliitikas tuntakse nn ümberjagamise paradoksi, mille kohaselt liiga kitsalt sihistatud poliitikad võivad küll näida üllad, kuid ei pruugi jõuda kõige nõrgemateni sh nii nendega seotud stigma, taotlemise keerukuse ja administratiivse suutmatuse tõttu. Ses plaanis pole tänaste toetuste probleem mitte niivõrd nende universaalsus (iga laps), vaid pigem ebaühtlus.

Eesti 200 perepoliitika taotleb enamike lubaduste puhul senise suuna jätkamist, v.a. laste-ja peretoetuste fookus igal lapsel (vs suurpered). Kuivõrd lepitakse universaalsete toetustega, siis on nende platvorm teostatavam kui Reformierakonna lubatud vajaduspõhised toetused. Eesti 200 „personaalsed teenused“ on täna veel liiga umbmäärane lubadus, et seda hinnata.

Sotsiaaldemokraatide laste- ja peretoetuste lubadus keskenduda suurperede asemel igale lapsele kattub sõna sõnalt Eesti 200 vastava lubadusega. Arvestades Eesti soolist palgalõhet ja seda toitvat hüvitiste süsteemi oleks sotsidelt eeldanud ka isade kaasatusele suunatud meetmeid. Üllatav on, et lasteaedade problemaatika on SDE programmis praktiliselt esindamata. Samas pole piirkondlikud probleemid varase lastehoiuga vahepeal kuhugi kadunud, nagu on sedastanud Riigikontroll.

Pakkuda teenust või anda toetust?

Sotside programmis on hea tasakaal toetuste ja teenuste vahel, sest üldjuhul peetakse teenuseid aitajatele lähemal olevateks ehk nende pakkumine on ses mõttes kontrollitud, et jõuab kindlasti sihtmärgini (vs toetused, mida võidakse ka kõigeks muuks kasutada). Sotside platvorm eristub NEET noortele keskendumise ja pakutavate teenuste rohkuse, sh nende kogukondlikkuse poolest.

Eelmise aasta suvel lastetoetuste tõstmise ümber puhkenud tüli tõttu või siis selle ajendil valitsusest lahkuma sunnitud Keskerakonna perepoliitika lubaduste loetelu on pikk ja kirev ostunimekiri. Sealjuures pole päris selge, mis „õhtusöögiks tuleb“ ja kas see üleüldse süüa kõlbab. Enamjaolt on lubatud küll olemasoleva suuna jätkamist, aga kõike soovitakse teha rohkem ja paremini. Uue mõttena on välja käidud pereauto soetamise toetus.

Kohatasu kaotamine teaduslikult põhjendatud

Üks julgemaid lubadusi on Keskerakonnal lasteaia kohatasu kaotamine (seda lubavad veel vaid Rohelised). Kuivõrd alusharidus on oluline instrument nii sotsiaalse ebavõrdsuse, laste nn tugeva stardi kui lapsevanemate töövõimaluste mõttes, siis on see ka teaduslikult hästi põhjendatud. Tasuvuse mõttes on iga alusharidusse pandud euro suurema tasuvusega võrreldes millise iganes järgmise haridusetapiga.

EKRE peretoetused on esitatud programmi peatükis, mille pealkiri on „Päästame Eesti rahvusriigi!“. Lubaduste loetelu ise on küllaltki napp. Nende vanemahüvitise tõstmise lubadus ei tundu usutav, sest tegemist on niigi kõige kallima meetmega meie perepoliitika paketis. Mitmed EKRE meetmed on nn heaoluriigi fiskaliseerumise tööriistakastist (tulumaksusoodustused lastega peredele, pensionide seotus laste arvuga, kodu ostmise toetus jne) ja neid on ses plaanis lihtsam ellu viia, kuivõrd midagi ei jagata justkui ümber (kelleltki ei võeta ära), kulud on pika vinnaga ja on kolmandaid huvitatud osapooli (pangad).

Traditsioonilise perekonnaelu soodustamise elemente sisaldab isegi Roheliste programm, kelle lubadused on kohati idealistlikud. Kellele ei meeldiks elada maailmas, kus noored pered saavad ääremaale kolimise toetust, küsitav on selle teostatavus olukorra, kus ääremaad avalikest teenustest tühjenevad.

Eesti perepoliitika on läbivalt olnud küllaltki traditsiooniline nii retoorikas kui ka poliitikavalikutes. Taasiseseisvunud Eesti taasperestav arusaam perepoliitikatest oli mõistetav reaktsioon nõukogudeaegsele lahti-perestamisele ja sellisena sobiks pelgalt suurperede toetamisele keskenduv perepoliitika pigem möödud sajandi üheksakümnendate Eestisse. Sündivusele selline reaktiivne perepoliitika tõenäoliselt olulist positiivset mõju ei oma, sestpigem näib olevat nii, et lapsesaamise soovi tõukab tagant lapsi ja lapsesaamist väärtustav ühiskond. Selge, et sellise loomisel on oma oluline roll lastetoetustel, aga ka näiteks paindlikel vanemahüvitistel, heal tasemel ja kättesaadaval alusharidusel ning lapsesaamise võlusid ja valusid arvestavatel normidel. On ju märksa julgem lapsesaamise kasuks otsustada, kui tead, et seda elumuutust saab hõlpsalt töötegemisega sobitada ja need rollid pigem täiendavat teineteist.