Osalejad: Mart Helme (EKRE), Raimond Kaljulaid (SDE), Toomas Kasemaa (Parempoolsed), Kalle Laanet (Reformierakond), Urmas Reinsalu (Isamaa), Kalev Stoicescu (Eesti 200) ja Neeme Väli (Keskerakond).

Autorid: Triinu Jõgi ja Markus Laanoja (Eesti Väitlusselts)

Eesti riigi julgeolek on tänavuste valimiste üks sõlmküsimusi: Ukraina ja Venemaa vaheline sõda nõuab Eesti riigikaitse arendamist ning mõtestamist. Kahjuks oli debati vältel keeruline mõista, kuidas erakondade meesesindajad – sarnaselt ETV julgeolekuteemalise valimisdebatiga polnud ka Vikerraadio stuudios ühtegi naispoliitikut – üksteisest erinevad ning enamasti olid esindajad üksmeelel, et kaitsekulutusi ja -võimekust peab suurendama. Rohkem tähelepanu oleks nii moderaatorid kui ka poliitikud võinud pöörata viisidele, kuidas erakonnad oma lubadusi päriselt ellu viia kavatsevad, mis oleks tekitanud debatis rohkem võimalusi põhjalikuks diskussiooniks. Üleüldisest üksmeelest hoolimata tekkis erakondade esindajate vahel siiski ohtralt sõnelusi, mille tagamaad jäid kohati ebaselgeks või olid seotud kulissidetaguste kemplustega – nii mõnelgi korral oli moderaatoritel tükk tegemist, et diskussioon tagasi rea peale saada.

Mart Helme (EKRE)

Helme väljaütlemised on väitluse käigus selged ning annavad hea ülevaate peamistest probleemkohtadest. Enamasti suudab Helme pakkuda ka selgeid lahendusi, tuues näiteks kaitsekulutustest rääkides välja tihedama koostöö ameeriklastega ning riigikaitselaenu kulude katmiseks. Samas jääb Helme vastus Nursipalu osas võrdlemisi üldsõnaliseks, mis mõjub EKRE esindaja probleemikirjelduste kontekstis ootamatult: kas suured mured ei peaks kaasa tooma just võimalikult operatiivseid ja kiireid lahendusi? Helme mõtted saavad debati jooksul kaaskõnelejatelt üpris palju kriitikat, millele oleks võinud pakkuda tugevamaid ümberlükkeid, et oma vaateid põhjalikumalt lahti seletada. Helme satub nii mõnegi konfliktse olukorra keskmesse ning soodustab kohati debati kui terviku ebaselgust, ent pole nendel puhkudel kaugeltki ainus süüdlane. 

Raimond Kaljulaid (SDE)

Kaljulaid toob debati jooksul läbivalt edukalt välja, et riigikaitse seisukohad on erakondadel suures osas sarnased ning keskenduma peaks hoopis katteallikatele ja täpsetele plaanidele. Seda rõhutades esitab ta selgelt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lahendusi, rääkides näiteks riigikaitsemaksust, mille kaudu tõsta kaitsekulutusi, või päästetöötajate palkadest. Erinevalt teistest osalejatest julgeb Kaljulaid tunnistada olukordi, kus lahendustel on ka negatiivsed kaasmõjud, näiteks kortermajade varjendite maksumus või kohalike vastuseis Nursipalu harjutusväljakule. Samas suudab ka põhjendada, miks need lahendused on vajalikud. Kaljulaid suhestub palju teiste osalejatega, ent mõjub kriitikat esitades kohati liiga ründavalt. See-eest rõhub oma sõnavõttudes ratsionaalsusele ning üritab emotsionaalsetele väljaütlemistele vähem kaalu anda, mis oli siinses debatis väga teretulnud.

Toomas Kasemaa (Parempoolsed)

Kasemaa ei paista debati jooksul palju silma ning jääb lausa mulje, et selline olukord sobib talle – tunnistab ju Parempoolsete esindaja debati vältel korduvalt, et erakonna plaanid pole igas küsimuses veel täiesti selged. Tema eneseteadlik suhtumine on küll positiivne, ent tekitab olukorra, kus Parempoolsete täpne programm ja plaanid jäävad tihti väga arusaamatuks. Enim jääb Kasemaa jutust kõlama idee, et erinevalt teistest valdkondadest ei plaani erakond vähemalt riigikaitses kärpeid teha. Küll aga jääb pigem selgusetuks, kust vajalikud ressursid tekivad – kaasväitlejate mõtetele toob Kasemaa küll vastuväiteid, ent ei paku kindlaid alternatiive. 

Kalle Laanet (Reformierakond)

Laaneti esitus on kohati edukas, ent ei paistnud läbivalt silma. Suurimaks tugevuseks on poliitiku oskus seletada lahti Reformierakonna varasemaid tegevusi ning ka viimasel ajal Riigikogus toimunud vestluseid. Näiteks selgitab Laanet edukalt, miks ja kuidas Nursipalu arutelu edasi lükati. Laanet rõhutab oskuslikult praeguse olukorra tõsidust ja olemasolevaid probleeme, suhestudes sealjuures ka kaasväitlejatega. Eriti paistab Laanet selles aspektis silma debati esimeses osas, kus teeb reaalsuskontrolli Mart Helme esitatud seisukohtadele Eesti praeguse kaitsevõimekuse teemal. Samal ajal jõuab ta aga harva selgete tulevikuplaanide seletamiseni, mistõttu ei jää kõlama, kuidas Reformierakond teistest eristub.

Urmas Reinsalu (Isamaa)

Reinsalu jääb debatis väga tugevalt kõlama, võttes ka rohkelt sõna. Vastata üritab Isamaa esindaja pea igale kaasväitlejale ning olulisemale mõttele, ent teeb seda sageli teistele vahele segades või neist üle rääkides. Samuti pole Reinsalu ümberlükked alati sisulised või relevantsed, kritiseerides näiteks Kalle Laanetit küsimuses, mille reformierakondlane juba pikemalt lahti oli seletanud. Sõltuvalt teemast oskab ta aga välja tuua Isamaa selgeid plaane, olles eriti julge riigikaitse kulutuste teemas väitega, et Isamaa jaoks kulutustele lage põhimõtteliselt pole. Seal jääb ta aga hätta selge katteallika pakkumisega. See-eest kerkib Reinsalu kindlasti esile kõige originaalsemate lahenduste pakkumisega, alustades kaitsekulutusteks pankade kasumi kaasamisest ja lõpetades rahva seas käsirelvade leviku suurendamisega. Ometi võinuks Reinsalu ka nendes küsimustes kirjeldada, kuidas lahendusteni päriselt jõutakse või miks need tõesti toimivad.

Kalev Stoicescu (Eesti 200)

Stoicescu on tugevam debati esimeses pooles, mis puudutab otseselt riigikaitset. Ta paistab silma edukate reaalsuskontrollidega teiste osalejate ideedele, näidates väga tugevat arusaama riigikaitse teemadest. Stoicescu oskab edukalt luua konteksti ja selgitada lahti julgeolekualaste küsimuste ajakriitilisust, näiteks laiapindse riigikaitse vajadust ja selleteemalist Eesti 200 lubadust seletades. Küll aga jääb ta hätta konkreetsete lahendustega, eriti debati teises pooles. Näiteks Nursipalut või laiapindset riigikaitset arutades on probleemikirjeldus loogiline ja hästi põhjendatud, ent ei selgu, mis on täpsed tegevused, mida Eesti 200 plaanib ette võtta.

Neeme Väli (Keskerakond)

Väli on tugevam arutades suurt pilti, näidates valdkondlikke teadmisi ja oskust luua vajalikku konteksti. Küll aga jäävad debatis läbivalt ebaselgeks Keskerakonna selged plaanid ja lahendused. Sõnavõtud on kohati lohisevad, viidates hästi küll laiemale probleemile ning selgitades üldpilti, ent vastuseta jäävad konkreetsed küsimused. Keskerakonna valimislubadused ei tule seetõttu niivõrd selgelt esile ning pigem jäävad kõlama üldised suunad, mida partei toetavat paistab. Seetõttu ei eristunud Keskerakonna seisukohad ja Väli ei jäänud debatis tugevalt kõlama.

Kuula riigikaitse teemalist Valimisstuudiot siit.