Abivajajad

Kui hea on minu kodupaik abivajajale?

Üle kümnendite on elutingimused ja -kvaliteet Eestis paranenud ning muutunud sarnasemaks teiste Euroopa riikide omadele. Kiirele arengule vaatamata iseloomustavad Eestit siin aga olulised regionaalsed erinevused. Elutingimuste paranemise aluseks olev majanduskasv on kontsentreerunud vähestesse keskustesse nagu Tallinn ja Tartu ning see on kaasa toonud tsükli, kus paremini arenevad keskkonnad meelitavad juurde uusi inimesi ja ressursse. See omakorda parandab nende arenguvõimalusi, kuid kahandab teiste regioonide omi ning järele jõudmise võimalusi.

Inimestele sotsiaalabi pakkumine on Eestis jagatud keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel, sealhulgas riik peab soodustama vabatahtlikku ja omavalitsuste hoolekannet. Kohalike omavalitsuste vastutusel on sotsiaalabi ja eakate, puuetega inimeste ja teiste abivajajate hoolekanne, sealhulgas hooldekodude ja teiste sotsiaalhoolekande asutuste ülalpidamise korraldamine. Samuti tegelevad omavalitsused abivajavate laste ja nende peredega. Lisaks seaduses loetletud 13 sotsiaalteenusele, mida KOV on kohustatud osutama, võib ta korraldada ka teisi.

Keskvalitsuse roll on samas oluline ka KOV hoole all olevate sotsiaalteenuste ja -toetuste puhul, pakkudes samuti sotsiaalseid garantiisid (näiteks eakate vanaduspension) või toetades ja koordineerides abi osutamist (näiteks toimetulekutoetuse maksmine).

Olulised trendid ja kohalike omavalitsuste võimalused

Omavalitsusi suurendanud ja nende arvu 79-le kahandanud haldusreform parandas KOVide võimekust kujundada ja pakkuda sotsiaalteenuseid oma elanikkonnale. Siiski osutas ka 2020. aastal valminud Riigikontrolli aruanne tähelepanu, et paljudes regioonides piirab elanikkonna vähenemine väljarände ja vananemise tõttu inimeste juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele. Seniste ääremaastumist loonud arengutrendide ümberpööramine on vähetõenäoline. Seda enam on aga tarvilik uuenduslikkus sotsiaalteenuste pakkumisel.

Uuenduslikkus on sageli õppimine juba olnud edust:

• Kroonviiruse pandeemia ajal suhtlesid mitmete omavalitsuste sotsiaaltöötajad abi vajavate inimestega kaugsuhtluse vahendeid kasutades, ennetamaks viiruse levikut. Kaugsuhtlus ei asenda küll inimlikku kontakti, kuid ka näiteks eakate hoolduses kaugsuhtluse kasutamine võib aidata osaliselt leevendada hooldajate tööjõupuudust.
• Vaatamata haldusreformile erinevad omavalitsused elanike arvult ligi 3000 korda. Väiksemate omavalitsuste omavaheline koostöö sotsiaalteenuste ühisel disainimisel ja pakkumisel, sealhulgas vajalike oskustega sotsiaaltöötajate palkamisel, võib aidata parandada juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele ja seeläbi elutingimusi.
• Inimestel on erinevad vajadused ja ühe KOVi piires ei ole mõistetavalt alati võimalik kõiki individuaalselt vajalikke teenuseid osutada. KOVidel on aga võimalik omavahel kokku leppida, et tuge vajav elanik või perekond saab vajadusel abi naaberomavalitsusest.
• Partneritena vajaduste tuvastamisel ja lahenduste leidmisel tasub teha koostööd sotsiaalvaldkonna esindusorganisatsioonidega. Mõned neist avaldavad enne valimisi omapoolseid ettepanekuid KOVidest sõltuvateks tegevusteks, kuid tähelepanekute ja ideede kogumiseks saab ka KOV ise aktiivne olla. Sihtrühmade ootuste seas teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele on näiteks avaliku ruumi juurdepääsetavuse tagamine kõigile, sh puudega inimestele või lapsevankriga liikujatele, teenuste pakkumine viisil ja kohas, kus abivajaja neid kätte saab; ning kvaliteedipõhimõtted nagu isikukesksus, vajadusepõhine lähenemine, teenuse võimestav iseloom, isiku õiguste kaitse ja kaasamine.
• Kvaliteetsete sotsiaalteenuste kujundamisel ja pakkumisel ulatab abikäe Sotsiaalkindlustusamet, kes nõustab ja aitab kaasa tugeva sotsiaalhoolekandesüsteemi arendamisel.

Kohalike omavalitsuste suutlikkus uuendada sotsiaalteenuste pakkumist sõltub osaliselt kindlasti tulubaasist. Siin on OECD hinnanud, et Eestis moodustavad KOVide kulutused väiksema osa avaliku sektori kulutustest võrreldes OECD keskmisega. Avalike ressursside ümberjagamine võib aidata tagada nii ühetaolisemad elutingimused ja elukvaliteedi arenguvõimalused kui ka parema juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele. Euroopa ühtekuuluvusfondi vahendid on aidanud piirkondadel teha sotsiaalseid investeeringuid, koostööd omavahel ja ka teiste EL riikide regioonidega, mis on aidanud vähendada erinevusi elutingimustes ja -kvaliteedis. Samas on aga ühtekuuluvusfondist rohkem investeeritud Harju- ja Tartumaale (ligi 50%) kui teistesse piirkondadesse, mis vajaksid arengutõuget, et ennetada süvenevat ääremaastumist.

Siin on tarvilik omavalitsuste endi panus ja pingutus:

• Ühtekuuluvusfondi vahendite taotlemisel on näiteks osa Kirde- ja Kagu-Eesti omavalitsusi olnud vähem aktiivsemad. Võimekuse kasvatamine edukaks taotlemiseks ja toetuste kasutamiseks, sealhulgas koostöös teiste omavalitsustega, võib aidata tõsta sotsiaalteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.
• Koostöö omavalitsustega ja nende hääle kuuldavaks tegemine näiteks Eesti Linnade ja Valdade Liidu toel võiks suunata keskvalitsust enam kasutama ühtekuuluvusfondi vahendeid regionaalselt tasakaalustatud arenguks, seda enam, et see ongi üheks fondi eesmärgiks.

Regionaalsetest erinevustest ning omavalitsuste sotsiaalteenuste kättesaadavusest ja kvaliteedist rääkides ei peaks aga üle tähtsustama linnade-valdade piire. Seejuures saavad ja peavad KOVid abi ja tuge pakkuma omavalitsusse registreerinud inimestele, kelle tegelik elukoht asub mujal. Oluline on pigem keskendumine ühendustele ja võrgustikele Eesti piirkondade vahel, sest elanikud eelistavad elamist mitmes kohas ja liiguvad aktiivselt nende vahel. Linnade-valdade vahelised koostöö- ja arengukavad võiksid sillutada teed, et omavalitsuste piirid ei takistaks, vaid võimaldaks elanikel ise toime tulla ja KOVidel oma sotsiaalteenuseid inimestele pakkuda.

Autorid: Märt Masso, Urmo Kübar (Praxis)