Kui hea on minu kodupaik terviseprobleemide korral?

Vaimne tervis

Vaimse tervise valdkonna keskne väljakutse seisneb selles, et ühelt poolt suureneb tuge ja teenuseid vajavate inimeste hulk (hinnanguliselt kogeb vaimse tervise probleeme elu jooksul 50% inimestest), teisalt aga on meil vähe võimekust, teadmisi ja kogemusi, kellele, mida ja kuidas pakkuda, nii et see töötaks parimal moel ja optimaalsete kuludega. Iseäranis teravad on need küsimused noorema põlvkonna seas (põhjusteks peetakse survet, mida noored tajuvad seoses vananeva populatsiooniga, võistluslikku ühiskonda, kliimaärevust ning digitaliseerimisega kaasnevat infotulva).

Vaimse tervise probleemistikku teravdas märkimisväärselt ka kroonviiruse pandeemia – hinnangud vaimsele tervisele on selle kestel halvenenud kõigis vanuse- ja sotsiaalsetes gruppides. Teistest enam said kahjustada töötud ja hoolduskoormusega inimesed, sagedamini naised, aga ka (väike)laste vanemad. Ekstra tähelepanu tuleb pöörata varasemate vaimse tervise probleemidega, puudega ja pikaajalist hooldust vajavatele inimestele ning noortele, kes kannatavad teistega võrreldes enam sotsiaalse isolatsiooni ja üksilduse negatiivse mõju all ja kelle ärevuse, stressi ja depressiooni tase on tõusnud enim. 2021. aasta kevadeks on 2/3 Euroopa 18-34 aastastest noortest depressiooni riskiga. Oluline on mõista, et stressisümptomid võivad tekkida kuni aasta hiljem ning inimese vaimne tervis ei taastu kriisi taandudes samas tempos. Kriisi psühhosotsiaalsete tagajärgedega tegelemine on pikaajaline.

Vaimse tervise roheline raamat kirjeldab visiooni Eesti elanike vaimset tervist toetavate tegevuste ja teenuste korraldusest püramiidina. Kui püramiidi ülemine ots ehk tervishoiuteenuse korraldus ja rollid on pigem hästi kirjeldatud ja osapooltele arusaadavad, siis kogukonna teenuste ja tugiteenuste sisu ja pakkumise korraldus, mille juures on aktiivne roll just kohalikul omavalitsusel, pigem mitte.

Seaduse järgi on KOVil kohustus korraldada ja osutada teenuseid kõikidele oma elanikele vastavalt nende abivajadusele. Samas ei ole vaimset tervist toetavad teenused KOVidele selgelt ette kirjutatud. Nende võimekus oma kogukondades vaimse tervise probleemide ennetusse ja neist ülesaamisesse panustada on erinev, mistõttu pole inimeste jaoks tingimused ja võimalused üle riigi võrdsed. Enim on levinud tegelemine reageerivalt ja juhtumipõhiselt, kus hinnatakse inimese abivajadust ja suunatakse ta näiteks psühholoogi või pereterapeudi poole, kasutatakse ka kogemusnõustamist, tugigruppe või päevakeskuse teenust vaimse tervise häiretega inimestele; kuid leidub ka KOVe, kus selliseid teenuseid pole. Ennetustöö all mõistavad KOVid eelkõige teavitustööd: vanemlike oskuste programme, huviharidust, vanemaealiste suunalist tegevust ja KOV töötajate võimestamist. Vaid viiendikus KOVides on nimetatud vaimse tervise valdkonna eest vastutav spetsialist, või on loodud töörühm valdkonna koordineerimiseks.

Eesti elanike tervist aitavad piirkonniti jälgida tervise- ja heaoluprofiili erinevad näitajad. Alates 2018. aastast on profiil kohustuslik kõigile maakondadele ning soovituslik KOVidele, et eesmärgipäraselt ja tõhusalt elanike tervise ja heaolu edendamisega tegeleda. Vaimse tervise näitajad, mida maakonniti seiratakse, on depressiooni esinemine naistel ja meestel ning subjektiivne tajutud tervis. Et tervise- ja heaoluprofiili koostamisel on maakondadel ja KOVidel vabadus valida valdkonnad, näitajad ja eesmärgid, toob see kaasa nii võimaluse sisustada vaimse tervise valdkond eraldiseisvana oma eesmärkide, tegevuskava ja mõõdikutega kui ka ohu sellele eraldi mitte tähelepanu pöörata.

2021. aasta märtsis andis valitsus lisaeelarvega vaimse tervise valdkonnale 2,85 miljonit eurot ning lisaks KOVidele vaimse tervise tugiteenuste pakkumiseks 15 miljonit eurot. Eelarve kasutamiseks anti kaasa ka probleemi- ja sihtrühmapõhised soovitused, samuti toimus Linnade ja Valdade Liidu eestvedamisel seminar, kus jagati plaane ja häid praktikaid. Näiteks Tartu linn on võtnud eesmärgiks panustada oma elanike vaimse tervise probleemide ennetusse, pakkudes tuge seda hetkel enim vajavatele inimestele – lastele, eakatele ja vaimse tervise eesliini töötajatele. Nii investeeritakse ennetusse ligi 170 000 eurot.

Vaimse tervise probleemide majanduslikud ja sotsiaalsed kulud on märkimisväärsed. Halvenenud vaimse tervisega inimesel on keeruline täisväärtuslikult osaleda koolis või tööl ning hoida tavapärast produktiivsust ja füüsilist tervist. Selle majanduslikku mõju hinnatakse 4,2% SKPst. Seega on inimeste vaimse tervise hoidmine, heaolu toetamine ja probleemide ennetamine oluline, et nad saaksid aktiivselt osaleda igapäevaelus.

Kroonviiruse pandeemia tõstis vaimse tervise probleemide riskifaktoreid (finantsiline ebakindlus, töötus ja hirm), samal ajal kui vaimset tervist toetavad tegurid (sotsiaalsed suhted, haridusse ja töösse panustamine, ligipääs füüsilisele treeningule, terviseteenustele ja igapäevane rutiin) alanesid oluliselt.

Samas on surve inimeste vaimsele tervisele aidanud kaasa valdkonna olulisuse mõistmisele, mis tuleks ära kasutada nii riiklikul kui kohaliku omavalitsuse tasandil, et anda valdkonnale vajalik tõuge arenguks. Jalgratast leiutama hakata pole seejuures vaja. Nii rahvusvahelised kui ka kohalikud eksperdid on kokku kogunud parima senise teadmise ja kogemuse ning koostanud soovitusi, millest juhinduda oma vajadustele ja eripäradele vastav strateegia ja tegevusplaan oma inimeste heaolu ja vaimse tervise toetamiseks.

 

Esmatasandi arstiabi

Perearstide keskmine vanus on Terviseameti andmetel praegu 57 aastat. Suuresti arstide vähesuse tõttu jätkavad paljud perearstid tööd pensionieas – kolmandik neist kuulub vanuserühma 60-69 aastat, kümnendik on 70-aastased või vanemad ning vaid 7% kuulub kõige nooremasse, kuni 39-aastaste vanuserühma.

Seejuures erineb perearstide keskmine vanus suuresti piirkonniti ning kõige haavatavamad on piirkonnad, kuhu on niigi keeruline perearsti leida. Vaatamata erinevatele meetmetele (nt lähtetoetus), eelistavad perearstid töötada teatud piirkondades, populaarsemad neist on Tallinn ja Tartu. Hiiumaa on praegu ainuke maakond, kus kõik perearstid on 60-aastased ja vanemad, kuid lähiajal võib selliseid maakondi lisanduda. Samas vanusegrupis on üle poole perearstidest ka Võrumaal, Põlvamaal, Ida-Virumaal ja Jõgevamaal. Kõige paremas olukorras, kus leidub kõigis vanusegruppides perearste, on Saaremaa, Harjumaa ja Järvamaa.

Perearstide nimistute suurused kõiguvad maakonniti keskmiselt 1380-1904 patsiendi vahel. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse järgi on perearsti nimistu suurus 1200-2000, erandite korral kuni 2400 patsienti. Seaduse järgi tohib küll olla ka nimistuid, kus on vähem kui 1200 patsienti (selliseid on Eestis 75), kuid üldiselt ei ole need finantsiliselt ja kvaliteedi mõttes jätkusuutlikud ja neis piirkondades on oht perearstiteenuse kadumiseks. Standardist suuremate nimistute põhjuseks on peamiselt perearstide vähesus, mistõttu peavad teised teenindama rohkem patsiente – see võib tähendada patsiendile pikemaid ootejärjekordi ning perearstidele ületöötamist.

Kuigi haldusreform tõi kaasa muutusi (näiteks võisid muutuda tõmbekeskuste/ametiasutuste asukohad), on vaja üle vaadata praegune nimistute paiknemine omavalitsustes ning plaanida tervisekeskused kohtadesse, kus on piisaval hulgal inimesi, arvestades demograafiliste muutuste ja rändega. Seejuures ei tohiks takistuseks pidada omavalitsuste ja maakondade piire. Kui perearstid hakkavad olema patsientidest kaugemal, tuleb kokku leppida, kes ja mil määral vastutab patsientide logistika korraldamise ja selle rahastamise eest.

Omavalitsustel on mitmeid võimalusi motiveerida perearste oma piirkonnas teenust osutama. Kasutusel olevaid koostöömudeleid võib jagada kolmeks:

  1. KOV kui toetaja. Selle puhul on perearst iseseisev teenuseosutaja, kellega KOV teeb vajadusepõhist koostööd – võetakse ette ühiseid projekte, aidatakse ruumidega, seadmete hankimisel, maksta lisatasusid või muul moel.
  2. KOV kui üldarstiabi osutamise juriidilise isiku looja. Kuigi valdavalt on üldarstiabi teenuse juriidilisteks isikuteks perearstid, võivad üldarstiabi osutavaid äriühinguid asutada ja neile tegevusluba taotleda ka KOVid ning seda saab teha ka ühiselt teiste linna- või vallavalitsustega. Nii võivad näiteks kaks KOVi moodustada äriühingu, millel on mitu tegevuskohta, kus perearst teenust osutab. Seni on Eestis kaks sellist näidet, mida on mõju analüüsimiseks veel vähe. Ühel juhul on tegu Tallinnaga, kus asub praeguseks täiesti isemajandav munitsipaalperearstikeskus (MUPAK), mis enam omavalitsuse toetust ei vaja. Perearstid töötavad seal töölepingu alusel ega pea tegelema haldusküsimustega, mille eest vastutab MUPAKi juhatus. Sellisel kujul keskuse loomine on realistlik pigem suuremates linnades, kus koondub suur hulk perearste, keskusel on kindel strateegia ja piisav hulk administratiivülesannetega tegelevaid spetsialiste. Väiksemates kohtades, kus KOVil on raskusi sotsiaaltöötajate või muude spetsialistide leidmisega, on pigem raske eeldada KOVilt suutlikkust üldarstiabi teenuse osutamisega ise tegeleda.
  3. KOV kui haldusteenuse osutaja, näiteks uute tervisekeskuste loomise puhul, kuhu koonduvad perearstid iseseisvate juriidiliste isikutena, kuid mille ruumide haldusküsimuste eest vastutab KOV.

Oluline on paindlikkuse säilitamine – näiteks nooremad arstid ei pruugi soovida end siduda juriidilise isiku asutamisega kaasneva vastutusega, samas hiljem võib see soov tal tekkida ning siis on otstarbekas tingimused jälle üle vaadata. Üldarstiabi teenuse kättesaadavus sõltub palju omavahelise koostöö kvaliteedist ning takistusi või vähest koostöövalmidust esineb praktikas mõlemalt poolt.

Kolme näidatud mudeli rakendamine loob perearstidele laiema valikuvõimaluse ja suureneb tõenäosust, et perearst piirkonda leitakse (eriti kahe viimase puhul). Saamaks paremat mõistmist, mis mõjutab perearstide otsust ühte või teise piirkonda tööle minna, tasub lõpetavate residentide ja alustavate arstide seas läbi viia uuring. See aitaks ühtlasi ka välja selekteerida tuumikküsimused, millega KOV saaks tegeleda.

 

Liikumisharrastused

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel on regulaarne kehaline aktiivsus mittenakkuslike haiguste – näiteks südame-veresoonkonnahaiguste, 2. tüübi diabeedi ja mitmete vähivormide – ennetuses ja ravis üheks peamiseks mõjuteguriks. Liikumine tuleb kasuks vaimsele tervisele, aidates muu hulgas ära hoida kognitiivsete võimete vähenemist, depressiooni ja ärevust. Samuti aitab liikumine kaasa normaalse kehakaalu ja üldise heaolu säilitamisele ja füüsilise võimekuse parandamisele, olles nii üheks olulisemaks tervise indikaatoriks.

Tulenevalt nii tänapäevase töö kui ka õppimise korraldusest on loomulik igapäevane liikumine vähenenud; elutempo kiirenemine toob kaasa rohkem vaimset kui füüsilist koormust. Nõnda on oluline plaanida liikumist ja treenimist oma igapäevastesse tegevustesse. KOVi-poolne tugi saab siin seisneda võrgustike loomises ja ürituste korraldamises, et inimeste oskused ja teadmised paraneks ning tekiks arusaam, et füüsiline aktiivsus on mitte ainult kasulik, vaid ka tore. Hea infoliikumine on vajalik ka selleks, et inimesed oleksid teadlikud võimalustest eri harrastustega tegeleda.

On loomulik tahta treenida ja liikuda nii, et see oleks ohutu nii endale kui ka teistele. Siinse kliimaga arvestavad liikumisrajatised, mänguväljakud, spordihooned ja -platsid, ning vastavate teenuste pakkumine (trennid, üritused jms) soodustavad ja meelitavad liikumisega tegelema. KOVi võimalus on luua kodulähedasi võimalusi erinevate harrastuste jaoks nii siseruumides kui ka väljas, üksi ja teistega koos. Nõnda saab inimene end eri spordialadel või liikumisviisides proovile panna ning leida endale sobilik, mis pakub rõõmu ja annab hea enesetunde. See omakorda on eeldus harjumuste tekkeks ja elustiili muutuseks.

Kasutamaks liikumiseks võetud aega efektiivselt ning eksimuste vältimiseks treenimisel, peab tegevus olema juhendatud professionaalide poolt, kes on saanud vajaliku hariduse ja oskused. See vähendab ka vigastusi ja tõstab liikumise kasutegurit. Juhendatud treeningud on mitmekesised, arvestavad ealisi ja füüsilisi eripärasid. KOViga koos on võimalik luua tingimused, mis võimaldab tegutseda eri spordialade juhendajatel, pakkudes võimalikult kvaliteetseid ja laiapõhjalisi treenimisvõimalusi. Olulist osa kultuuri-, spordi- ja noortetöö valdkonnas täidavad kodanikuühendused ja -aktivistid, keda mitmekülgselt toetades saab luua hästi toimiva ja järjepideva süsteemi.

Spordiklubid ja -ühendused oma erinevate ressurssidega on liikumisharrastuse eestvedajateks, luues ja hoides traditsioone. Neid tuleb innustada loodut hoidma ning kaasajastades uutele põlvkondadele edasi andma. Kaasaegsete tingimuste loomine erinevatele spordialadele ja liikumisviisidele on keerukas ja ressursimahukas. Suuremate kulutuste korral saab teha koostööd eri KOVide vahel, kuna transport ka pikemate vahemaade taha on küllalt lihtne ja igapäevane, luues nõnda rohkem võimalusi leida oma liikumisharrastuse jaoks kõige sobivam koht ja viis.

 


Autorid: Anne Randväli, Gerli Paat-Ahi ja Priit Purge (Praxis)