Kui hea on minu kodupaik aktiivsele kodanikule?

Aktiivsed kodanikud, tegusad vabaühendused ja tugevad kogukonnad muudavad kohalikku elu paremaks mitmel moel. Koondades ideid ning infot vajaduste ja eelistuste kohta, saavad nad aidata kohalikul omavalitsustel teha paremaid otsuseid ja saavutada nende sujuvamat elluviimist. Teenuseosutajatena aitavad vabaühendused ennetada ja lahendada abivajajate muresid ning korraldavad üritusi ja vaba aja tegevusi. Selle kaudu kaasatakse inimesi vabatahtlikusse töösse, heategevusse ja teistesse ühistesse ettevõtmistesse. Lisaks otsestele tulemustele on kodanikuaktiivsus kasulik ka osalemisest tekkivate ja püsivate suhete, teadmiste-oskuste-kogemuste ning end oma kogukonnas vajalikuna tundmise kaudu.

Trendid, millele tähelepanu pöörata

  • Muutuv kodanikuosalus. Olulisima osalusviisina kohaliku elu mõjutamisel näeb avalik võim siiani hääletamist või kandideerimist volikogu valimistel. Muul ajal eeldatakse inimestelt aga selget sekkumisinitsiatiivi ja teadmisi otsustusmehhanismidest, sh millal, kelle poole ja mis vormis pöörduda. Selline lähenemine ei võta arvesse ühiskonnagruppide spetsiifilisemaid vajadusi ja ootusi, sh uusi suhtluskanaleid ja osalusvorme (kasutajakesksed poliitika ja teenuste kujundamise, koosloome ja disainjuhtimise meetodid jms). Näiteks noored, kelle valimis- ja kandideerimisaktiivsus ning osalemine MTÜ-de tegevuses on madalam, väljendavad oma ühiskondlikku meelsust aktiivselt sotsiaalmeedias, osalemisega spontaansetes aktsioonides ja algatustes või tarbimisvalikute kaudu.
  • Muutuv demograafia. Prognooside kohaselt kasvab vanemaealiste osakaal 2040. aastaks u 28 protsendini. Tulenevalt vähenevast materiaalsest kindlustatusest ja tarbimisvõimekusest loevad vanemaealised Eestis end sageli pigem madalamasse ühiskonnakihti kuuluvaks. Andmed toovad välja nende väiksema osaluse vabatahtlikus tegevuses ja poliitikas, lisaks väidab suur osa Eesti eakatest, et tunneb end ühiskonnaelus kõrvalejäetuna. On leitud, et vanemaealiste seas on kõige suurem nende osakaal, kes oma ühiskondliku aktiivsuse profiililt on pigem passiivsed, väheinformeeritud ja rahulolematud. Samas võib märgata nende elavamat huvi just traditsioonilistes kodanikuosaluse vormides. Arvestada tuleb, et vanemal põlvkonnal on tagasihoidlikum digipädevus ja seega piiratum juurdepääs digitaalsetele teenustele ja sotsiaalmeedias peetavatele aruteludele. Tasuta kättesaadavad ja regulaarselt ilmuvad kohalikud ajalehed omavad seetõttu nende kaasamisel ja informeerimisel olulist rolli, mille kõrval tuleb rakendada ka sihtrühmale sobivaid vahetu suhtlemise vorme.
  • Tugevam ja professionaalsem vabakond. Vabakonna areng Eestis toimub tänu elatustaseme tõusule, nii avaliku võimu kui ka vabaühenduste endi toetus- ja arendustegevustele (nt. Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Kohaliku omaalgatuse programm ja teised fondid, maakondlike arenduskeskuste võrgustik, erinevad koolitusprogrammid jms). Oluline on ka eeskujude roll: edukate vabaühenduste kogemusi võetakse üle teistegi poolt. Tugevamaks ja mõjusamaks muutuv vabakond tõmbab ligi võimekaid eestvedajaid ja kaasalööjaid, see omakorda muudab organisatsioone tugevamaks ja edukamaks. Nõnda on KOVidel järjest enam võimalik tugineda oma töös vabaühendustest partnerite ekspertiisile ja panusele kohaliku elu arendamisel, seda nii teenuste pakkumises kui ka huvikaitses. Teisalt tasub arvestada, et ebaõiglasena tajutud kohtlemise korral on vabaühendused järjest võimekamad kaitsma end õigusvaidlustes ja kasutama „tülikamaid“ osalemismeetodeid, tehes ka selles omavahel koostööd.

Mida saab kohalik omavalitsus teha?

  • Luua erinevaid osalemisvorme. Kohaliku volikogu juurde saab luua esinduskogusid näiteks noortele ja eakatele, kelle esindatus traditsioonilisemates vormides on muidu tagasihoidlikum; samuti külavanematele, ettevõtjatele jt volikogu töösse vajalikku sisendit pakkuvatele gruppidele. Selliste kogude formaalsest loomisest olulisem on samas huvi nende panuse vastu ning nende sisukaks tööks vajalike tingimuste loomine. Senisest enam saaks kasutada küsitlusi, temaatilisi arutelupäevi, koosloomet, teatud küsimustes ka otsustamise delegeerimist sellest enim mõjutatud kogukondadele. Eraldi tuleb pingutada muidu passiivsemate gruppide kaasamiseks, uurides nende endi käest neile sobivate osalemisvõimaluste kohta. Nõuandeid suhtlemise paremaks korraldamiseks tasub küsida ka vastava valdkonna üle-eestilistelt esindusorganisatsioonidelt.
  • Tagada hea infoliikumine. Avalikkusele olulistes küsimustes KOVis plaanitavate ja tehtavate otsuste kohta info ja dokumentide avaldamine kodulehel on miinimum, kuid ainult sellest ei piisa sisukate kaasarääkimisvõimaluste loomiseks. Lähtuda tuleb sihtrühmade eelistatud infokanalitest ja jälgida info arusaadavust. Samuti tuleks uurida, kas olemasolevad kanalid sobivad inimestele ettepanekute ja tagasiside andmiseks või vajaksid muutmist, eriti kui sellist initsiatiivi on nappinud. Info levitamisel ja tagasiside koondamisel tasub rakendada vabaühendustest partnerite abi.
  • Toetada mitmekülgselt vabaühendusi ja kogukondi. Tavapäraseks kohalikuks toetusmehhanismiks vabaühendustele on rahaliste projekti- ja tegevustoetuste eraldamine, mille puhul on oluline nende ligipääsetavus ja läbipaistvus. Rahastajana on KOV-il võimalik suunata ühinguid tegelema rohkem kohalike elanike kaasamisega, koostööga teiste ühingutega, oma tegevuste mõju hindamise ja muude arendustegevustega. Toetusvormideks saab olla ka abi ruumide, transpordi, nõustamise, koolituste jms-ga. Väga oluline on järjepidev ning käitumises, mitte ainult sõnades väljendatav hoiak, et vabakonnas nähakse olulist koostööpartnerit, mitte üksnes abiküsijat või tülitekitajat.
  • Innustada kodanikuaktiivsust ja teha koostööd üle KOV-piiride. Vähese koostöö põhjusena näiteks (sotsiaal)teenuste osutamisel on KOVid uuringutes maininud võimekate ühingute puudumist kohapeal. Samas on ka KOVil võimalus aidata kaasa ühingute tekkimisele, innustades inimesi selleks ja toetades neid. Paljude teenuste puhul saab teha koostööd teistes omavalitsustes tegutsevate ühingutega, aga ka soodustada nende või üle-eestiliste programmide (nt koolikiusamist ennetav KiVa, koolide kogukonnapraktika jt) tegevuse laienemist oma linna-valda.

Autorid: Urmo Kübar, Jane Ester (mõttekoda Praxis)