Kui hea on minu kodupaik hariduse omandamiseks?

Nagu haridusel on suur mõju inimese elukäigule, nii määrab ka võimalus head haridust saada suuresti linna või valla kvaliteeti elupaigana. Avaliku võimu ülesanded hariduses jagunevad riigi ja kohalike omavalitsuste vahel, selles ülevaates keskendume viimastele, tuues välja olukorda, trende ja valikukohti, mille üle soovitaksime sügiseste kohalike volikogude valimise eel kandidaatide seisukohti uurida.

Trendid, millele tähelepanu pöörata

Alushariduse kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet. Alushariduse algne roll oli panustada majandusse: töö- ja pereelu ühitamist võimaldades aidata kaasa naiste tööhõivele ja sündimuse kasvule. Tänaseks on roll laienenud isiksust arendavale ja harivale: seda nähakse aluse panijana lapse sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele oskustele, et 21. sajandi maailmas paremini toime tulla. Iseäranis oluline on see haavatavate, nt madalama sotsiaalmajandusliku- või immigratsioonitaustaga perede lastel. Seega on oluline tagada, et kvaliteetne alusharidus oleks kättesaadav erineva taustaga peredele. Trendide taustal nagu elukestev õpe, paindlik töötamine ja peremustrite muutumine, kasvab vajadus teenuse kättesaadavuseks ka ebatüüpilistel aegadel, nt öösiti ja nädalavahetustel. Edukate riikide kogemus näitab, et soodustada tuleb alushariduse ja hoiuvormide mitmekesisust, nt munitsipaalasutuste kõrval eralasteaedasid ja individuaalset lapsehoidu. Selle ootuse on sõnastanud ka Haridus- ja Teadusministeerium ning ka Riigikontroll leiab, et koostöö erasektoriga kätkeb häid võimalusi lasteaiakohtade paremaks pakkumiseks, võimaldades investeeringute jagamisega säästa maksumaksja raha ja olles meelepärane ka lapsevanematele, kuna laieneb teenusepakkujate valik.

Kõigil Eesti lastel on õigus saada kvaliteetset alusharidust ja kohalikel omavalitsustel on kohustus tagada võimalus käia lasteaias kõigile 1,5–7aastastele oma piirkonna lastele, kelle vanemad seda soovivad. Kui 3–6aastastest käib Eestis lasteaias üle 90%, siis 1–2aastastest alla 40%Viimast saab osalt seletada Eesti vanemahüvitise süsteemiga, mis tagab kolmeaastaselt lapsepuhkuselt naasmisel varasema töökoha. Teisalt on seletuseks aga ka lasteaiakohtade nappus just kuni kolmeaastastele lastele, seda ennekõike kiire elanike arvu kasvuga kohtades nagu Tallinn, Viimsi ja Tartu. Ehkki alusharidusasutuste arv on Eestis 20 aastaga kasvanud u 40%, on endiselt omavalitsusi, kus ei suudeta tagada soovitud hulgal lasteaiakohti. Probleeme esineb ka seoses tugiteenuste pakkumisega, mis on samuti KOV ülesanne. Riigikontrolli hinnangul saavad lapsed neile vajalikke tugiteenuseid vaid 64% munitsipaallasteaedades ning ligi kolmandik lasteaialapsi peavad toime tulema vajalikust oluliselt väiksema abiga, hankima seda mujalt või jääma abita.

Eesti alushariduse pakkujate seas on vähe mitmekesisust: 96% alusharidust omandavatest lastest käib munitsipaallasteaedades ning KOV-idel napib õiguslikku alust reguleerimaks rahalise toetuse eraldamist lapsevanematele teenuse kasutamiseks eralasteaedades või -hoidudes. Mitmekesisust napib ka lahtiolekuaegades: kuigi lasteaias on võimalik käia osaajaga ja need on üldjuhul avatud ka suvel, ei ole lasteaiad Eestis tavaliselt lahti öösiti ja nädalavahetustel.

Kättesaadavuse ja mitmekesisuse kõrval on probleeme ka alushariduse kvaliteediga. Ehkki lasteaiaõpetajate kvalifikatsioon on viimase 20 aastaga märkimisväärselt tõusnud (sh kõrgharidusega õpetajate osakaal kolmekordistunud), on endiselt õpetajaid, kellel kõrgharidust ja pedagoogilisi kompetentse ei ole. Võimalik kvaliteediprobleem on keskendumine küll lasteaiahoonete tehnilistele nõuetele, pööramata samas piisavalt tähelepanu lapsi arendava kasvukeskkonna loomisele. Viimast on kohalikel omavalitsustel võimalik arendada, toetades lasteaiapersonali osalemist kasvukeskkonna arendamisele keskenduvatel täienduskoolitustel ja koostööprojektides, olles haridusasutustele nt toeks projektitaotluste kirjutamisel. Elukestva õppe strateegia vahehindamine näitas aga, et omavalitsuste ja haridusasutuste osalemisaktiivsus õpi- ja kasvukeskkonna arendamisele keskenduvates projektides on väga erinev.

Koolivõrgu korrastamine ja õpetajate järelkasv. Õpilaste arv Eestis on viimastel kümnenditel märkimisväärselt langenud ning trend on jätkuv: 2030. aastal on Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi kooliealisi lapsi Eestis 1111 võrra vähem kui neid oli aastal 2020. Sealjuures esinevad õpetajate vanuselises jaotuses märgatavad piirkondlikud erinevused. Näiteks moodustavad õpetajad vanuses 55+ Hiiu ja Lääne maakonnas peaaegu poole, kuid Tartu ja Harju maakonnas vaid umbes kolmandiku kõigist õpetajatest, alla 30aastaseid õpetajaid on aga Hiiu ja Lääne maakonnas 4–5%, samas kui Tartu ja Harju maakonnas üle kümnendiku. Samaaegselt õpetajate puudusega ilmneb koolivõrgu ebatõhususe ja jätkusuutmatuse probleem selles, et väikekohtades on paljud õpetajad sunnitud töötama osaajaga, sest tulenevalt laste vähesusest ja koolide väiksusest ei ole võimalik koolidel neile täiskoormust pakkuda. Koolivõrgu ebatõhususe ja jätkusuutmatuse probleemi leevendamiseks on riiklikult algatatud koolivõrgu reform, milles on väga oluline roll ka kohalikel omavalitsustel koolipidajatena. On arvukalt näiteid sellest, kuidas riigi ja omavalitsuse koostöös on suudetud piirkonnas koolivõrku korrastada. Samal ajal on aga ka juhtumeid, kus omavalitsused koolivõrgu reformiga kaasa tulnud ei ole, jättes väiksed ja ebatõhusalt toimivad koolid sulgemata poliitilistel (nt kooli püsimajäämine kui valimislubadus), ajaloolistel vm mitte alati ratsionaalsetel põhjusel.

Väikeste kodulähedaste koolide sulgemisel on siiski äärmiselt oluline tagada ka, et piirkonnakeskuses asuvasse kooli jõudmise tee ei kujuneks õppijate jaoks koormavalt pikaks ning et kooli ja kodu vaheline transpordiühendus oleks sujuv. Lisaks on oluline tähelepanu pöörata, et õpilaste kodust kaugele suurtesse õppeasutustesse suunamine ei seaks takistusi õpiprotsessi indiviidikesksemaks muutumisele. Seega, koolivõrgu korrastamine peaks olema protsess, mis kõrvuti tõhususega väärtustab kõrgelt ka kättesaadavust ja kvaliteeti, tegemata ühe saavutamise nimel kompromisse teise arvelt. Selle tagamisel on roll nii kohalikel omavalitsustel kui ka riigil eraldi, aga ennekõike nende konstruktiivses koostöös.

Läbimõeldud ja sotsiaalselt õiglane koolivalikupoliitika. Viimastel kümnenditel on kõikjal lääneriikides kasvanud perede huvi oma lapsele ise kooli valida, selmet rahulduda riigi või kohaliku omavalitsuse poolse koolikoha määramisega. See trend on märgatav ka Eestis, kus üha enam vanemaid teeb jõupingutusi selle nimel, et nende lapsed pääseksid õppima prestiižsetesse üle-linnalise vastuvõtuga koolidesse (iseäranis relevantne Tallinnas, aga ka Tartus) või aina enam populaarsust koguvatesse erakoolidesse (nt waldorfkoolidesse, religioosse suunitlusega kogukonnakoolidesse). Et pered saaksid koolivalikut teha võimalikult teadlikult, on kohalikel omavalitsustel oluline tagada ühelt poolt, et koolikoha määramise reeglid oleksid peredele võimalikult üheselt mõistetavad, ja teiselt poolt, et koolivalikupoliitika toetaks sotsiaalset õiglust. Eesti koolivalikupoliitika puhul on probleeme mõlemaga: esineb segadust seoses koolikoha määramise reeglitega (nt on seda leitud Tallinna, Tartu ja Viljandi kohta) ning teatud kohtades (iseäranis Tallinna nn. eliitkoolide puhul) suurendab olemasolev korraldus, mille järgi juba esimese klassi lapsi võetakse kooli vastu katsete põhjal, hariduslikku kihistumist.Vaatamata koolivaliku-uurijate soovitustele ei ole märkimisväärseid arenguid koolivalikupoliitika korrastamisel viimastel aastatel aset leidnud.

Eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes haridusasutustes. Ehkki venekeelsete haridusasutuse eestikeelsele õppele üleminek seati eesmärgiks juba esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel, on Eestile senimaani omane õppekeele põhjal eraldatud haridussüsteem. See seab aga takistused vene emakeelega noorte hakkamasaamisele nii eestikeelse kesk- ja kõrghariduse omandamisel kui ka tööturul. Näiteks tõi hiljutine Lõimumise monitooring välja, et enam kui kolmandik vene õppekeelega põhikooli lõpetajatest ei suuda omandada eesti keelt B1 tasemel, mis on vajalik, tagamaks sujuva õpingute jätkamise keskhariduses. Viimased aastad on näidanud, et üleminek eestikeelsele haridusele on siiski muutumas üha realistlikumaks. Selle vajadust tõstatavad nii poliitikud kui ka eksperdid, ning ka rahvusvähemused ise, kelle seas suurem osa (66%) leiab, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaias. Vahemikus 2008–2020 ongi vene õppekeelega lasteaialaste osakaal vähenenud 23%-lt 15%-le, vene keeles õppivate põhikooliõpilaste osakaal aga 19%-lt 16%-le. Ühtlasi nõustub enamus (80%) vähemusrahvuste esindajatest väitega, et eesti keele õppimine tõstab koolilõpetajate konkurentsivõimet tööturul.

Huvi- ja mitteformaalse hariduse kättesaadavus ja kvaliteet. Mitteformaalne haridus pakub mitmekesiseid võimalusi, arendamaks laste ja noorte sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, probleemilahendamise oskusi, kriitilise mõtlemise oskust jt nn 21. sajandi oskusi. Seega on oluline, et omavalitsustes oleks piisavalt kvaliteetse mitteformaalse ja huvihariduse omandamise võimalusi. Iseäranis tähtis on tagada, et see oleks kättesaadav haavatavate perede lastele. Kroonviiruse pandeemia pealesurutud piirangud ja distantsõpe on viimastel õppeaastatel oluliselt vähendanud laste võimalusi sellise õppega tegeleda, samuti ohustab huvihariduse kättesaadavust riigi eelarvestrateegias plaanitav 7 miljoni euro suurune kärbe huvihariduse ja –tegevuste toetustes. Seega tuleb kohalikel omavalitsustel leida lahendused uues olukorras toime tulemiseks.

Sealjuures on oluline tähelepanu pöörata formaalse ja mitteformaalse hariduse lõimimisele, nt sellele, et laste huviringis osalemist võetaks arvesse ka kooli formaalses õppekavas, või et kooli formaalne õppekava sisaldaks üha enam mängulisi ja mitmes plaanis (sh intellektuaalselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt) arendavaid tegevusi, õppekäike jms. Huviharidus ja –tegevused pakuvad arenguvõimalusi, toetavad vaimset tervist ja annavad lisaväärtust kogu elukaare jooksul, mistõttu tuleks KOV-idel läbi mõelda, kuidas toetada seda ka vanusegruppides, millele seni on vähem tähelepanu pööratud (näiteks alla 7-aastaste laste huviharidust ei toetata igal pool ning pigem täiesti kõrvale jäetud on vanuserühm 30-50).

 

Mida saab kohalik omavalitsus teha?

Alushariduse kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet

  • Tuginedes rahvastikuprognoosidele luua proaktiivselt piisavalt lasteaiakohti, tagamaks, et kvaliteetne alusharidus on kättesaadav kõigile 1,5–7aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad.
  • Laiendada lasteaedade lahtiolekuaegasid, et lastel oleks võimalus aias olla vajadusel ka öösiti ja nädalavahetuseti.
  • Mitmekesisuse suurendamiseks ja ressursside tõhusamaks kasutamiseks teha koostööd erasektoriga, soodustades eralasteaedade loomist ja laste osalemist seal.
  • Töötada selle nimel, et kvalifitseeritud õpetajate osakaal kasvaks (sh motiveerida kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid kvalifikatsiooni omandama ning õpetajakvalifikatsiooni omandanuid lasteaeda tööle tulema).
  • Võimestada lasteaedade personali osalema kasvukeskkonna arendamisele keskenduvatel koolitustel ja koostööprojektides, nt osalemisvõimaluste tutvustamise ning projektitaotluste kirjutamise toetamise kaudu.
  • Tagada tugiteenuste kättesaadavus, nt piirkondlike tugiteenuste keskuste loomisel näol.

Koolivõrgu korrastamine ja õpetajate järelkasv

  • Kohalikud omavalitsused koolipidajatena saavad mõjutada nii õpetajate palga kui töötingimuste kujundamist ja seega anda oma panuse, et noori õpetajaid oma piirkonda ametisse leida.
  • Olles koolivõrgu korrastamise käigus konstruktiivseks partneriks riigile, on omavalitsustel võimalik panustada ressursside tõhusamasse ja jätkusuutlikumasse kasutamisse haridussüsteemis laiemalt ning ebatõhusalt toimivate väikekoolide sulgemisest vabanevaid ressursse ümber suunates õpetajate palkade tõstmiseks kitsamalt. Koolivõrgu korrastamise otsuste puhul on oluline silmas pidada ka, et tõhususe saavutamise nimel ei saaks kannatada hariduse kättesaadavus ja kvaliteet.

Läbimõeldud ja sotsiaalselt õiglane koolivalikupoliitika.

  • Lähtuvalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest arvestavad omavalitsused lastele koolikohti jaotades koduläheduse ning õdede-vendade samas koolis õppimise põhimõtet. Nendele seadusega paika pandud kriteeriumitele tuginedes koostavad omavalitsused elukohajärgse kooli määramise täpsustatud tingimused ja korra. Arvestades Eesti perede kasvavat aktiivsust oma lapsele kooli valimisel, on oluline, et kooli määramise reeglid oleksid läbipaistvad, üheselt mõistetavad ja sotsiaalset õiglust toetavad ning omavalitsuste infokanalites ka peredele selgelt kommunikeeritud.

Eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes haridusasutustes

  • Omavalitsused koolipidajatena saavad olla eestikeelsele õppele ülemineku eestvedajad. Nad saavad seda teha mitmel moel, alates eesti keelt oskavate õpetajate leidmisest ja toetusvahendite eraldamisest koolidele ning lõpetades koolide juhtimiskultuuri suunamisega.
  • Ehkki valdav enamus Eesti inimestest leiab, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaias, on Tallinnas ja Ida-Virumaal toetus varasele eestikeelsele õppele madalam. Seega on kohalikel omavalitsustel oluline roll tegeleda ka hoiakute mõjutamisega oma piirkonnas laiemalt, et maandada võimalikke hirme, suurendada kogukonna valmisolekut eestikeelsele õppele üleminekuks ning tagada seeläbi, et üleminek oleks sujuv ja kõiki osalisi rahuldav.
  • Omavalitsustel on oluline ka teadvustada, et ehkki eesti keele õppimine on oluline, ei tohi alahinnata õpilase emakeele toetamise tähtsust. Õpilase emakeele ja rahvusliku identiteedi väärtustamine ja kohalolu õppeprotsessis toetab nii õppija akadeemilist kui ka sotsiaalset võimekust ning hõlbustab eesti keele omandamist. Hiljutine lõimumise monitooring tõi välja, et kolmandik teisest rahvusest vastajaid peab vajalikuks õpetada õpilase emakeelt (vene keelt) eraldi emakeele õppe kaudu. Emakeele toetamiseks on aga mitmeid teisigi võimalusi nii formaal- kui mitteformaalhariduses. Omavalitsused koolipidajatena saavad suunata koole ja kogukondi neid võimalusi leidma, avardama ja kasutama.

 Autorid: Sandra Haugas (Praxis)